Vabanemine Teadaolevast, aja olemuse mõistmine

Autor: Argo Vilberg

Aeg · Kurbus · Surm

Mul on kange kiusatus rääkida teile lugu sellest, kuidas üks otsija läks Jumala juurde ja tahtis tõde õppida. Jumal kurtis: “Mu sõber, täna on nii palav. Palun too mulle klaas vett.” Otsija läks ja koputas esimese ettejuhtuva maja uksele. Lävele tuli kaunis noor naine. Otsija armus te masse, nad abiellusid ja neil oli palju lapsi. Ühel päeval hakkas sadama ning aina sadas ja sadas – jõed tõusid üle kallaste, tänavaist said vood, majad uhuti minema. Otsija püüdis oma naist ja lapsi päästa ning kui vool ta ära kandis, hüüdis ta: “Issand, palun päästa mind!”. Issand küsis: “Kus on klaas vett, mida ma palusin?”. See on vahva lugu, sest enamik mõtleb aja raames. Inimene elab aja järgi. Tuleviku avastamine on ikka olnud eelistatavaim põgenemismäng. Me mõtleme, et muutused meis saavad tulla aja jooksul, et korda saab eneses luua vähehaaval, päev päeva järel. Kuid aeg ei too korda ja rahu, mistõttu meil tuleb lakata mõtlemast järkjärgu lisuse mõistetes. See tähendab, et meie jaoks pole homset, milles olla rahumeelne. Meil tuleb jalamaid korras olla. Kui on tegemist tõelise ohuga, siis aeg kaob, eks ole? Toimimine on sel juhul viivitamatu. Kuid me ei näe paljude oma probleemidega seonduvat ohtu ja seetõttu leiutame aja, et neist üle saa da. Aeg on petis, sest see ei aita meil kuidagi muutuda. Aeg on liikumine, mille inimene on ja ganud minevikuks, olevikuks ja tulevikuks ning kuni ta aega jagab, on ta alati konfliktis.

Kas õppimine on aja küsimus? Tuhandete aastate kestel pole me suutnud selgeks saada, et on paremaid eluviise kui üksteise vihkamine ja tapmine. Aja probleemi on väga vaja mõista kui tahame lahendada elu, millel oleme aidanud muutuda nii ebardlikuks ja mõttetuks nagu see on. Esmalt tuleb mõista, et me saame aega vaadata vaid meele värskuse ja süütuse abil mida oleme juba käsitlenud. Me oleme paljude probleemide suhtes segaduses ja sellesse segadusse uppu nud. Kui inimene on metsa eksinud, mida ta siis kõigepealt teeb? Jääb seisma, eks ole? Ta peatub ja vaatab ringi. Aga mida rohkem oleme segaduses, seda enam tormame ning aina otsime, palume, nõuame ja nurume. Esimene asi, mida tuleks teha, kui tohin selle välja pakkuda, oleks sisimas täielikult peatuda. Kui te sisemiselt, psühholoogiliselt peatute, siis muutub teie meel väga rahumeelseks ja selgeks. Siis saate seda ajaprobleemi tõeliselt vaadata. Probleemid on olemas vaid ajas, s.t. kui tegeleme mingi küsimusega mittetäielikult. See mittetäielik tege­lemine loobki probleemi. Prob leem kestab seni, kuni me ei pööra sellele täit tähelepanu, lootes seda kunagi hiljem lahendada. Kas teate, mis on aeg? Mitte kella järgi, vaid psühholoogiline aeg? See on vahemik, mis lahu tab mõtet ja tegu. Mõte on ilmselt enesekaitseks, mis arvab, et loob turvalisust. Toimimine on alati vahetu, see pole minevikust ega tulevikust pärit. Toimimine on alati olevikus, kuid see on meie arvates niivõrd oht lik ja ebakindel, et me kohandume mingi mõttega, millelt loodame saada teatavat turvatunnet. Vaadake seda eneses. Teil on ettekujutus, mis on õige ja vale või mingi ideoloogiline mõiste iseenda ja ühiskonna kohta ning te toimite vastavalt sellele kujutlusele. Seetõttu on toimimine kujutlusega kooskõlas, läheneb sellele, mistõttu alati tekib konflikt. On kujutlus, vahemik ja toimimine. Vahemikus aeg paiknebki. See vahemik on põhiliselt mõtlemine. Kui mõtlete, et homme saate õnnelikuks, siis on teil enesest kujutlus, mille järgi te saavutate teatava soovitud tulemuse aja jooksul. Nägemise, ihalduse ja järgnevate mõtete toel jätkuva ihaldamise läbi lau sub mõtlemine: “Homme olen ma õnnelik. Homme saavutan edu. Homme on terve maailm üks imekaunis paik.” Seega loob mõtlemine selle vahemiku, milleks on aeg. Nüüd küsime, kas saame aja lõpetada? Kas suudame elada nii täielikult, et poleks mingit hom set, millest mõelda? Sest aeg on kurbus. Eile või tuhat eilset tagasi te armastasite kedagi või oli teil kaaslane, keda pole enam, ning see mälestus jääb, te mõtlete sellega seonduvast naudingust ja piinast, vaatate tagasi, soovite, loodate ja kahetsete. Mõtlemine, jahvatades seda kõike taas ja taas, loob kurbuseks nimetatud asja ja annab ajale jätkuvuse. Kuni mõtte loodud ajavahemik on olemas, on ka kurbus, jätkuv hirm. Tekib küsimus, kas va hemik saab kaduda? Kui küsite: “Kas see lõpeb kunagi?”, siis on see juba kujutlus, midagi, mi da tahate saavutada, mistõttu ajavahemik on taas kohal ja teie olete jälle lõksus.

Võtame näiteks surma, mis on enamikule inimestest tohutuks probleemiks. Te teate surma olemasolu, sest iga päev on see teie kõrval. Kas on võimalik kohata surma nii täielikult, et te ei teeks sellest mingit probleemi? Et seda niiviisi kohata, peavad kaduma kõik sellega seonduvad uskumused, lootused ja hirmud, sest vastasel juhul kohtute selle erakordse nähtusega mingi jä relduse, kujutelma, ettekavatsetud ängistuse vahendusel mistõttu te kohtute sellega aja raames. Aeg on vahemik jälgija ja jälgitava vahel. Jälgija, teie, kardab kohtuda surmaks nimetatud näh tusega. Te ei tea, mida see tähendab, teil on selle suhtes kõik-võimalikke ootusi ja teooriaid; te usute taaskehastusse, ülestõusmisse või millessegi, mida nimetate hingeks ehk atmaniks, usute jumalikku ellu, mis on ajatu ja mille jaoks teil on hulk nimesid. Kas olete enda jaoks välja uuri nud hinge olemasolu? Või on see vaid kujutlus mis on teile pärandatud? Kas on olemas midagi kestvat mis on väljaspool mõtlemist? Kui mõtlemine suudab seda hõlmata, siis ei ole see väl jaspool mõtlemist ega saa seetõttu olla kestev, sest mõtlemise vallas pole midagi püsivat. Avas­tus, et miski pole igavene, on väga tähtis, sest alles siis on meel vaba, võite vaadata ja selles on suur rõõm. Te ei saa olla hirmul tundmatuse ees, sest te ei tea sellest midagi ja seega pole ka midagi karta. Surm on vaid sõna ja see sõna, see kujutelm, loobki hirmu. Kas saate jälgida surma ilma kuju telmata? Kuni on olemas kujutelm, millest tekib mõte, seni loob mõtlemine aina hirmu. Siis te kas teadvustate oma surmahirmu ja osutate paratamatusele vastupanu või siis leiutate ar vutult uskumusi, mis teid surmahirmu eest kaitsevad. Sellest tekib lõhe teie ja kardetava näh tuse vahele. Selles aegruumilises vahemikus on konflikt, mis tähendab hirmu, ängistust ja ene sehaletsust. Mõtlemine, mis loob surmahirmu, ütleb: “Lükkame edasi, väldime, hoiame endast võimalikult kaugel, ärgem mõelgem sellest,” – aga te siiski mõtlete sellest. Kui ütlete: “Ma ei mõtle sellele,” siis olete juba välja mõelnud, kuidas seda küsimust vältida. Te kardate surma, kuna olete selle edasi lükanud.

Oleme eraldanud elamise suremisest ning see vahemik nende vahel on hirm. Selle vahemiku, aja loob hirm. Elamine on meie igapäevane piin, haavumine, kurbus ja segadus ning juhuti avaneb aknast vaade üle võlutud voogude. Seda nimetame elamiseks ja me kardame surra, mis tähendab selle armetuse lõppemist. Pigem klammerdume tuntu külge kui vaatame näkku tundmatusele ning tuntu hulka kuuluvad meie maja, mööbel, pere, iseloom, töö, teadmised, kuulsus, üksindus ja meie jumalad. Lakkamatu tiirlemine piiratuse kibestumises. Me mõtleme, et elamine on alati olevikus ja suremine on miski, mis juhtub kunagi hiljem. Me pole eales küsinud, kas see igapäevane võitlemine ongi üldse elamine. Tahame teada tõde kaaskehastumise kohta, tõendusi hinge edasielamisest, kuulame selgeltnägijate väiteid ja psüh hotrooniliste uuringute järeldusi aga me ei küsi iialgi, iialgi kuidas elada – elada iga päev rõõmu, hurma ja iluga. Oleme elu koos kõige piina ja meeleheitega omaks võtnud ning sellega harjunud. Surmast mõtleme kui millestki, mida tuleb hoolikalt vältida. Aga kui teame, kuidas elada, siis on surm harukordselt elu sarnane. Te ei saa elada suremiseta. Te ei saa elada, kui te igal hetkel ei sure psühholoogiliselt. See ei ole mingi intellektuaalne paradoks. Et elada iga päev täielikult, nii nagu see oleks enneolematu kaunidus, selleks tuleb meil kõigele möödani kust pärinevale surra, vastasel juhul elate te masinlikult ja masinlik meel ei saa iial tunda ar mastust ega vabadust.

Enamik kardab surma, sest me ei tea, mida tähendab tõeliselt elada. Me ei tea, kuidas elada ja seetõttu ei tea ka kuidas surra. Kuni kardame elu kardame ka surma. Inimene, kes ei karda elu ei karda olla täiesti kindlusetu sest ta mõistab, et psühholoogiliselt ei saa olla mingit kindelole kut. Kui kaitstust pole, siis on tegu lõputu liikumisega ning sel juhul on elu ja surm üks ja sama. Inimene, kes elab konfliktita, elab ilu ja armastuse keskel. Ta ei karda surma, sest armastada tähendab surra. Kui te surete kõigele tuntule, oma perele, mälestustele, kõigele, mida olete tundnud, siis on surm puhastus, noorendav protsess. Siis toob surm endaga kaasa süütuse ja ainult süütud on kirglikud, mitte need, kes usuvad või tahavad välja uurida, mis juhtub pärast surma. Et teada saada, mis juhtub kui surete, tuleb teil surra. See pole nali. Teil tuleb surra – mitte füüsiliselt, vaid sisemiselt kõigele, mille suhtes olete kibestunud. Kui olete surnud ühele oma naudinguist ja kui see on toimunud loomulikult ilma mingi sunni ja arutluseta, siis te teate, mi da tähendab surra. Surra tähendab omada meelt, mis on enesest tühi, mis ei sisalda igapäeva seid igatsusi, naudinguid ja hingepiinu. Surm on uuenemine, muutumine, milles mõtlemine ei toimi, sest mõtted on vanad. Kui on surm, siis sünnib midagi täiesti uut. Vabanemine teadaole vast on surm ja siis te elate tõeliselt.

Algallikas:
http://www.aigarsade.com/krishnamurti/krishnamurti.html

Be Sociable, Share!
Aigar Säde

Mitu korda vaadatud:
Sõnade arv: 1676

Kõik artiklid sellelt autorilt

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga