Tervisliku toitumise võimalikkusest Eestis

Autor: Ene Lill

Eestimaal on hea elada. Meil on palju looduslikku, kohati koguni puutumata metsa. Meie tarbimisühiskond (loe raiskamis- ja saastamisühiskond) ei ole nii sügavalt juurdunud kui läänes. Meil on parasjagu vähe loodust reostavat tööstust. Ja meil on väga palju viljakat põllumaad.
Viimastel aastatel on inimesed hakanud taas väärtustama kvaliteetset toitu, korralikke aia- ja põllusaadusi. Nad otsivad seda poest ja kasvatavad sageli ka ise.
Mis siis on see kvaliteetne toit?
Vastus on lihtne – see on toit, milles on olemas kõik inimese elutegevuseks vajalikud mikro- ja makroelemendid ja milles ei ole tervisele kahjulikke lisandeid. Nii, nagu kõik, mis hiilgab, ei ole kuld, pole ka kõik toiduainesarnane alati söödav.

Uurides erinevaid, peamiselt Ameerika uuemaid toitumisalaseid avastusi ja teadusuuendusi, kohtan sageli väidet, et ega ilma toidulisanditeta tervist säilitada ikka võimalik ei ole. Peab manustama pulbreid ja preparaate, kapsleid ja tilku. Küll looduslikke, küll tehislikke.
See võib tõesti olla hädavajalik sellistes piirkondades, kus on pikka aega toimunud tööstuslik põllumajandus. Põllumaa on samade kultuuride all olnud kasutusel nii kaua, et need on maa tühjaks kurnanud – sealses mullas lihtsalt ei ole piisavalt elutarvilikke aineid. Hull lugu on ka köögiviljadega. Neid kasvatatakse tänapäeva moodsa tehnoloogia järgi klaasvatist konteinerites, kuhu siis tilgutatakse dosaatorist toitelahust. Niiviisi üles kasvanud tomat on täpselt nii palju tomat, et tal on kuju ja värv. Juba maitse pole see, mis peaks. Sisu aga praktiliselt puudub – ta lihtsalt ei sisalda kõike, mida üks tomat sisaldama peaks. Ja siit tulenebki tarbija vajadus toidulisandite järele – lihtsalt selleks, et varustada keha puuduvate ainetega ja ellu jääda.
Õnneks erineb Eestimaine põllupidamiskultuur läänepoolsest ja moodsast paljuski. Meil istutatakse viljad ikka musta mulla sisse, millele on rammu andnud ehe sõnnik. Kummaline, kuid tänapäeval kõlab sõna “sõnnik” koguni luksuslikult. Ja vot sellisest mullast kasvavad sellised viljad, nagu nad traditsiooniliselt olnud on – nad lõhnavad hästi, maitsevad suurepäraselt ja neis on olemas kõik toitained. Meie, eestlaste poolest võib Star Trek ja kosmosekapsliühiskond veel oodata!
Viimasel aastal olen märganud, et Viimsi iluaedade nurkadesse on tekkinud maitsetaime ja juurvijaaiad – meie elu läheb üha luksuslikumaks. Igaüks teab, kui hästi lõhnab ja maitseb värske, just peenramaalt nopitud vili. Siin on kasu mitmekordne – selline sõrmedega mullas toimetamine on ka suurepärane stressiteraapia.
Omamaiste kvaliteetsete köögiviljade, piima- ja lihasaaduste tarvitamise kasuks räägib veel üks asjaolu – nad ei sisalda (reeglina) tervist kahjustaval määral mürgiseid kemikaale. Taimemürgid ja liigne väetis on organismile toksilise mõjuga, pideval tarvitamisel on oht tervisele suur. Meile imporditud viljade pestitsiidisisaldust aga isegi ei kontrollita! Eesti põllumajanduses kasutatakse küll ka kohati pestitsiide, kuid enamasti minimaalsel määral – meil kliima selline, et tali ei lase taimekahjuritel nii hullusti paljuneda, et nad saagikust sel määral ohustaksid, nagu soojades maades. Nii et ma polegi õigupoolest aru saanud, miks peab südatalvel sööma väheväärtuslikku välismaist kurki, kui on olemas meie oma kapsad, kaalikad, porgandid ja peedid – kõik vitamiinidest punnis. Kui aga tahame saada erilist vitamiiniannust koos kasulike piimahappebakteriga, saame osta traditsiooniliselt hapendatud kapsast.

Mõne sõnaga veel ohtudest, mida poest toidu valimisel oleks kõigil kasulik teada.
Töödeldud, kiir- ja poolfabrikaattoidu valmistamistehnoloogia ei võimalda väga hea toiteväärtuse säilimist. Kuid väheväärtuslikkusest hullem probleem on toiduainetööstustes toidusse lisatavad kemikaalid. Kui põllumajanduse seisukohalt on meil toiduga paremini kui mujal, siis toiduainetööstuse kemikaalidega on pahatihti otse vastupidi. Paljudes maades on suur hulk sünteetilisi toidukemikaale juba keelatud. Nende tervist laastav toime on tõestatud (ikka inimeste peal). Eesti aga viivitab vastavate seaduste vastuvõtmisega. Niikaua peame ennast kaitsma ise, tehes poes käies tarku valikuid.
Mina kasutan perele ja köökidele toidukraami ostes (sellega ka pereliikmete tervise eest vastutades) “väldi viite vingemat” põhimõtet. Need viis kõige vängemat terviserikkujat on: asovärvid, maitsetugevdajad, suhkruasendajad, hüdrogeenitud (tahkestatud) taimerasv, sünteetilised säilitusained. Kui etiketil kasvõi üks neist kirjas, rändab ost letile tagasi. Armastan oma lähedasi ega soovi nende tervist kahjustada. Toidukemikaalid ei tapa kohe, ikka tasapisi – tekitavad erinevaid tervisehädasid. Mis kõige hullem, nende kasutamiskoguse piirnormiks loetakse 70 kg raskust inimest. Järelikult saab väikelaps ohtlikke kemikaale annuses, mis ületab tema taluvuse kuni 7 korda.
Paljud ütlevad, et kuniks elu, sureme niikuinii. Aga tore oleks enne siiski olla väga elus ja ennast väga hästi tunda.
Järgmistes kirjutistes tutvustan huvilistele pH toitumise põhimõtteid ja selle sobitamist meie kliimasse, makrobiootikat, ayurveedat ja söömise joogat. Kõik välismaine saab läbi vaadatud meie oma rahvatraditsioonide tarkuse seisukohast. Nii saab igaüks ennast ja oma pereliikmeid tundes kõigest loetust kokku ühe mõnusa koduselt sobiva toitumisõpetuse.

Be Sociable, Share!
Ene Lill, Eralasteaed Lillelapsed omanik ja öko-spa ning kohviku Harmoonikum perenaine.

Mitu korda vaadatud:
Sõnade arv: 813

Kõik artiklid sellelt autorilt

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga