Mida sina saad teha oma tervise heaks? – I osa

Autor: Ene Lill

Inimene on osa elusast loodusest ja nii nagu kogu elus loodus, on ka inimene suuteline säilitama oma elu kindlates keemiliste ja füüsikaliste parameetrite kitsas vahemikus. Koos elusa ja eluta loodusega jagame me ühte ja sedasama maailma. Ühesõnaga – pole inimest ja loodust, on inimene kui looduse ja ökosüsteemi osa. Looduskaitse on ka inimese kaitse. Inimesed peavad lihtsalt oma keha taas avastama, nagu lapsed. Milleks me sööme ja joome, missuguses keemilises keskkonnas on inimorganism ilma kahjustusi saamata võimeline elama.
Aegade algusest peale on inimene püüdnud loodusega kohaneda, laiendanud oma areaali klimaatilistele tingimustele vastavate riietusesemete kasutuselevõtmisega ja rikastanud toiduvarusid ning –valikut, kuni mingil arengutasemel tekkis ekslik arvamus, et tänu teaduslik-tehnilisele revolutsioonile on võimalik loodust ilma tagajärgi kartmata üle kavaldada või hoopiski ignoreerida. Esmapilgul see paljudele võib-olla nii näibki. Astuge sisse ükskõik millisesse toidupoodi ja teie ees avaneb suurepärane valik produktidest, mis oma maitseomadustelt ja välimuselt panevad suu vett jooksma.
Iga päev võime me kuulda, näha ja lugeda, kuidas inimkond liigub täiuslikkuse poole, leiutades üha uusi vahendeid, et muuta elu mugavamaks, küsimata sealjuures, kas kõik, mis lõhnab või särab, on ikka seda väärt, et seda himustada ja mis on paljude produktide või mugavuste tegelik hind.
Keemia võimaldab toota suurtes kogustes sünteetilisi produkte. Tööstuslik toiduainete ja kosmeetika tootmine on tinginud suure hulga sünteetiliste kemikaalide kasutuselevõtu. Sünteetilise tootmise peamine argument on odavus. Kord juba tööle pandud tehas toodab vajalikke aineid tonnides, omahinna minimaalsena hoidmiseks avaldatakse tööstustele survet asendada looduslik tooraine sünteetilisega. Sünteetiline tooraine naljalt ei rikne. Ka on selle transport odavam, kuna teda kulub mõne toiduaine valmistamiseks kümneid kordi vähem: näiteks aspartaami kulub sama magususe saavutamiseks suhkrust 200 korda vähem, mõni molekul naatriumglutamaati sojapudrus annab sööjale liha aistingu.
Tänapäeval koged üllatusega, et “jäätis” ei olegi enam jäätis, “või” ei ole või ja “vorst” ei ole vorst nende klassikalises tähenduses. Neis kaupades ei pruugi üldse olla sees toiduainet, millele viitab nimi.
Kemikaalide kasutamine tagab toiduainetele värske väljanägemise pika aja jooksul. Tipptehnoloogia kiirendab tootmisprotsessi ja vähendab transpordikulusid. Mida on võimalik tekkinud olukorra parandamiseks ja katastroofi vältimiseks ette võtta? Kuidas peatada inimeludest mitte hoolivaid kasumisaamisele suunatud protsesse?
Selge on see, et neid protsesse saab peatada ainult tarbija ise oma ellusuhtumisega. Meie ise määrame paljuski oma tervise ja seega ka elupäevade pikkuse ja kvaliteedi. Viimasel ajal on inimesed võtnud suuna jätkusuutliku ellusuhtumise poole. On aru saadud, et imerohi ei ole apteegis vaid meie enda mõtteviisis ja toidu väärtus ei seisne värvilises pakendis.
Taas levima hakanud teooriad ja õpetused – ayurveda, toitumise jooga, makrobiootika, pH-tasakaalustatud toitumine – kõik nad räägivad samast asjast: sööge värsket, heade soovidega valmistatud ja võimalikult kodumaist toitu. Siis on organism tugev, stressivaba ja haigused lihtsalt ei saa löögile.
Kuidas süües tervist säilitada? Esimene reegel võiks olla: lugege läbi ostetava toidukauba etikett. Sealolevast infost lähtuvalt tehke oma valikud. Mitte kunagi ärge tarvitage maitsetugevdajate, suhkruasendajate, hüdrogeenitud taimerasvaga ja sünteetiliste toiduvärvidega saastatud toitu. Kui pisut edasi minna, siis võiks toiduks tarvitamata jätte ka odava taimeõli, samuti homogeniseeritud piimatooted, rafineeritud suhkru ja valge jahu.
Toidusünteetika seab kõige suurema löögi alla lapsed – nende kehamass on piirnormides kasutatavast 70 kilost väiksem, neile suunatud odavad maiustused on eriti mürgised, nende organismides on kergem tekitada keemilist sõltuvust. Ja mis kõige hullem – alguses teevad nende eest valikuid ju nende vanemad. Nii näeb sageli tänavapildis, kuidas ema ise ulatab lapsele psüühilist ebastabiilsust tekitava maiustuse, samas karistab hüperaktiivseks muutunud last. Tule taevas appi!

Jätkub…
II osa aadressil: http://www.artiklid.eu/tervis—ii-osa.html

Be Sociable, Share!
Ene Lill, Eralasteaed Lillelapsed omanik ja öko-spa ning kohviku Harmoonikum perenaine.

Mitu korda vaadatud:
Sõnade arv: 649

Kõik artiklid sellelt autorilt

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga