Soojussääst ja elamu ventilatsioon

Autor: Alari Sarv

Soojussääst ja elamu ventilatsioon.

Soojusenergiahinna pidev kallinemine sunnib nõukogudeaegsete elamute korteriühistuid soojuse säästmisele, mõningail juhul ka odavama soojusallika otsingule. Kuigi käesoleval ajal on elektrienergia hind mõnes tsentraalsest soojusvõrgust saadavast soodsam, ei soovita üldjuhul elektrikütte ( s.h. soojuspumbad) kasuks otsustada.
Soojuse säästmisele alternatiivvarianti ei ole. Kas seda teha kohe ja täismahus või valida ainult hetkel tasuvamad variandid ? Kas elamu renoveerimisel on alati saavutatav väljareklaamitud soojussääst ( kuni 45% ) ? Nendes küsimustes on KÜ-dele abiks energiaaudiitorid kes pakuvad välja säästumeetmete paketid ning nende orienteeruvad maksumused.
Üldjuhul sisaldavad paketid koos hoonete välispiirete lisasoojustamisega ka küttesüsteemi osalist või täieliku uuendamist. Kui pakett seda ei sisalda siis võib oodata soojustamise säästumeetmete % arvutusel ,,liialdusi“. Tihtipeale hinnatakse üle ka küttesüsteemi uuendamisest tekkivat soojussäästu suurust . Ei arvestata sellega , et osa võimalikust energiasäästust kulub seni alaköetud või alaventileeritud korterite lisakütteks.

Sageli püütakse KÜ-s mugavamalt ja näiliselt soodsalt läbi saada usaldades lisasoojustamisega ja küttesüsteemide rekonstrueerimisega tegelevad firmasid elamu soojussäästu küsimustes. Tihtipeale ei vasta tulemus oodatule.
Murelikuks teeb selles suhtes viimasel ajal levima hakanud välisseinte osaline lisasoojustamine ilma küttesüsteemi uuendamata. Soojustatakse ainult hoone väljaulatav seinaosa ning ei soojustata rõdude ja lodžade taguseid seinu. Selline osaline soojustamine ei võimalda olemasolevas küttesüsteemis küttevee temperatuurigraafiku alandamist vajalikus mahus ning suur osa loodetud soojussäästust jääb saamata. Sellisel lisasoojustamisel oleks mõtet ainult juhul kui plaanitakse lähiajal rõdud või lodžad koos vajaliku soojustusega kinni ehitada.

Elamu kütteks kuluva soojusenergia kogus sõltub elamu ventilatsioonist. Tuleb ju elamu ventileerimiseks ruumidesse võetav välisõhk küttesüsteemi abil toaõhu temperatuurini soojendada. Korterelamute ventilatsiooni ning selle kaasnevaid probleeme, on energiaauditites suhteliselt vähe käsitletud. Selle põhjuseks võib olla asjaolu , et korterelamute loomulikul ventilatsioonil töötavate ventilatsioonisüsteemide töö efektiivsus pidevalt muutub. Samas on korterite õhuvahetuse mõõtmine töömahukas ja tihtipeale mõttetu tegevus. Puuduvad ,,normaalsed“ lahendused ventilatsiooni soojussäästlikuks muutmiseks.

Ventilatsiooniõhu soojendamiseks vajatav energiakogus on suur ning selle iseloomustamiseks sobib kõige paremini elamu küttebilanss. Peale elamu välispiirete lisasoojustamist muutub ventilatsiooni osa soojusbilansis määravaks. Selles tõestuseks on esitatud küttebilansid Mustamäe 5 korruselise paneelelamule enne ja peale hoone välispiirete lisasoojustamist ning akende vahetust.

NB !
Soojusbilansside koostamisel saame suhteliselt täpselt arvutada soojakaod läbi välispiirete võttes aluseks seinas olevate materjalide kihtide paksused ja soojustehnilised näitajad. Ventilatsiooniks tarbitava energiakulu arvestus on rohkem teoreetilist laadi ja võib tegelikkusest tunduvalt erineda sõltuvat ventilatsioonisüsteemi ja küttesüsteemi toimimisest ning inimfaktorist.

Ventilatsiooniõhu soojendamiseks kulub vaadeldava elamutüübi korral enne hoone lisasoojustamist ~30% kütteks vajatavast energiast ning peale seda 47%. Küttebilansside koostamisel on arvestatud eluruumide 0, 5 kordse õhuvahetusega , mis on ~ 65% normidest. Võttes aluseks normidekohase õhuvahetuse suureneb ventilatsiooni osa küttebilansis veelgi.

Ventilatsiooni normatiivarvud.
Vastavalt normidele on WC-st vajalik väljatõmme suurus 10 l/s ( 36 m³/h) , vannitoast 15 l/s ning köögist 20 l/s (kui pliita kohal kohtäratõmme). Samuti on eluruumides normeeritud 1 m² põrandapinnale antav välisõhu kogus, mis elutoas peaks olema vähemalt 0,5 l/s ning magamistoas 0,7 l/s. Arvestades ruumi kõrgusega 2,5 m oleks seega vajalik elutoas 0,7 kordne ja magamistoas 1 kordne õhuvahetus tunnis !

Küttebilansis arvesse võetud , normist väiksem nn. optimaalne ( 65%) õhuvahetus on põhjendatud hoonetes tarbitud soojusenergia analüüsist tulenevaga. Samuti lubab ventilatsiooni norm eelpooltoodust väiksemat õhuvahetust juhul kui ruumi ei kasutada sihtotstarbeliselt s.t. ruumidesse eralduv saasteainete ( s.h. niiskus, inimeste ja loomade ainevahetusest tingitud saastained) kogus on tunduvalt väiksemad arvutuslikust . Näiteks võib (soojussäästu seisukohalt – tuleks) väiksemat õhuvahetust kasutada juhul kui suures korteris viibib 0 – 2 inimest Köögi pidev normikohane (20 l/s) ventileerimine, selle mitte kasutamisel oleks otsene soojuse raiskamine , sest antud koguse välisõhu ülessoojendamiseks küttesüsteemi abil kulutatakse ~500W (välisõhu temperatuuril 0*C , -22*C on kulutus kahekordne).

Korterite ventilatsiooni tööpõhimõte:
– välisõhk juhitakse tubadesse põhiliselt läbi akende ventilatsioonipilude (ebatiheduste) või spetsiaalsete välisseina puuritud välisõhu kanalite.
– Õhu eemaldamine korterist toimub nn. ,,mustade“ ruumide s.o. WC, vannitoad, köök väljatõmmete kaudu. Eelpoolmainitud ruumide ventileerimisel on lubatud kasutada siirdõhku s.o. tubades osaliselt saastunud õhku.

Loomuliku ventilatsiooni tõhusus 5 korruselises elamus sõltuvalt välisõhu temperatuurist ning korrusest.

Korteri normidekohane õhuvahetus on 90 m³/h (ilma köögita). Korteris 2 ventilatsioonilõõri. Korteri tegelik keskmine õhuvahetus (optimaalne) on 60 m³/h.

Normidekohane ventilatsioonist on elamus ( v.a. 5 korrus) tagatud juhul kui välisõhu temperatuur on alla -20*C, optimaalne ventilatsioon (soojussäästlik) on tagatud välisõhu temperatuuril -6*C (3 korrusel) ning -2*C juures ka 2 korrusel.
Loomuliku ventilatsiooniga elamutes on väga vähe kortereid kus kevad-sügisesel kütteperioodil, kui välisõhu temperatuur vahemikus 5 – 12*C, on normidekohane (või suurem) ventilatsioon. Kõige halvemini on ventileeritud elamu kaks ülemist korrust, mistõttu nende ventileerimiseks tuleks paigaldada ventilaatorid ventilatsioonilõõride ette.

Korterites toimiva tegeliku õhuvahetuse suuruse määramine on keerukas ning tihtipeale ka mõttetu.
Mõttetu seetõttu, et mõõtmistulemused sõltuvad ;
– välis- ja ruumiõhu temperatuurist
– korteri paiknemisest elamus (ventilatsioonikanali kõrgusest)
– välisõhu juurdevoolust ( s.o. tuule suunast ja selle kiirusest , akende tihedus jne.)
– korteri planeeringust
– inimeste tegevusest ( akende avamine, ventilatsiooniavade sulgemine jne.)
Mõttetu ka seetõttu , et mõõtmistulemused on prognoositavad ning ventilatsiooni korrastamiseks vaadeldavates elamutes puuduvad vastuvõetavad lahendused , mis oleks soojussäästlikud ja hinnalt vastuvõetavad.

Kokkuvõtteks.

Üheks kõige lihtsamaks ja tähtsamaks soojussäästu alaseks meetmeks on elamu optimaalne ventileerimine. Õhuvahetus nõukogudeaegsetes elamutes toimib loomulikul ventilatsiooni baasil, mille töö on ebastabiilne . Enamus kortereid on kas ala- või üleventileeritud olenevalt välisõhu temperatuurist ja asukohast elamus. Korterite ventileerimisel tuleks kasutada optimaalseid õhukoguseid , mis on normikohasest väiksemad. Korteri mitte kasutamisel võiks see olla vahemikus 10-30% -olenevalt korteri saasteallikatest.

Optimaalne ventileerimine on võimalik ainult elaniku soovi korral soojust säästa. Vajadusel tuleb paigaldada täiendavad sulg- ja reguleerimisseadmed korteri ventilatsiooni reguleerimiseks.
Elanike huvitatust soojuse säästmiseks korteri optimaalse ventileerimisega saab oluliselt tõsta soojuslokaatorite paigaldamisega küttekehadele. Samas peab leidma mooduse lokaatoritega kaasneva soojusmõõtesüsteemi kõige suurema puuduse, ,,naabriküttega“ mitte arvestamine, kõrvaldamiseks või selle mõju vähendamiseks.

Soojuse säästmiseks elamu ventileerimisel eeldab sageli oleva küttesüsteemi osalist või täielikku uuendamist. Kui küttekehade võimsus ei ole reguleeritav siis lastakse üleliigne soojus aknast välja üleventileeritud korterites .

Kuna korteri õhuvahetuse mõõtmine on üldjuhul mõttetu ja kallis tegevus (vt. eestpoolt) on võimalik vältida korterite üleventileerimist tsentraalselt , optimaalse kütteveegraafiku seadistamisega soojussõlmes . See aga eeldab hästi projekteeritud ja ehitatud uue kaasaegse 1- või 2 toru küttesüsteemi olemasolu.
Ainult õige suurusega küttekehade ja küttekehi läbivate veekoguste korral saab väita liiga madala toatemperatuuri korral ruumis selle üleventileerimist. Küttekeha võimsuse arvutamisel ei ole arvestatud üleliigse õhukoguse soojendamisega ning seetõttu toatemperatuur langeb alla soovitava.

Lõpetuseks mõtlemisainet – Kui toatemperatuuri tõstmine (välisõhu temperatuuril 0*C) 1 *C võrra suurendab lisasoojustatud 5 korruselises elamus ruumi küttetarvet ~ 5% siis korteri 1,5 kordsel üleventileerimisel , millest korteriomanik ei pruugi aru saadagi , suureneb ruumi küttetarve ~27%. Kui korter on 1,5 korda alaventileeritud tekib 22%, soojussääst , mida võiks kulutada toatemperatuuri tõstmiseks ~4 *C võrra ilma korteri ,,küttelimiiti“ ületamata.
NB! Ilma lisasoojustuseta elamu korral on ala- või üleventileeritud korterite küttetarbe vähenemise või suurenemise ,, %“ väiksemad , võttes aluseks aga normidekohase ventilatsiooni – suuremad.

Koos graafikutega on artikkel aadressil:
http://kodukliima.sauropol.com/artiklid

Alari Sarv
OÜ Kütteprojekt; OÜ Kodukliima
sarved@hot.ee
http://www.hot.ee/kprojekt1/
http://kodukliima.sauropol.com/

Be Sociable, Share!
http://www.energiaaudit.edicypages.com/ http://www.energiaaudit.edicypages.com/ Küttespets küttesüsteemide projekteerimisel, energiamärgis, energiaaudit

Mitu korda vaadatud:
Sõnade arv: 1309

Kõik artiklid sellelt autorilt

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga