Põgenemine iseenda eest

Autor: Kaido Pajumaa

Kas sa tunned mõnikord, et sa oled kuhugi teel? Ja kui keegi peaks küsima, kuhu sa liigud või kuhu sa kiirustad, siis sellele justkui vastust ju ei ole. Me küll tunneme kogu aeg, et me oleme teel, aga kuhu see tee viib?

Minu arust on see üks suurimaid mõistatusi elus. Ma kirjutan igal õhtul peale meditatsiooni tänupäevikut, kuhu kirjutan, mis sel päeval minu elus head juhtus ning mille eest ma saan täna tänulik olla. Ja neid asju on palju … lisaks olen ma hakanud märkama, et üha sagedamini olen ma ka hommikuti ärkama hakanud samas emotsioonis. Ma teen silmad lahti ning esimene mõte on, et ma olen tõeliselt tänulik oma elu eest. Ma olen tänulik selle eest, mis minu elus juhtub ning kõikide nende õnnestumiste eest, mis on aset leidnud, samuti nende inimeste eest, kes minu elus on ning nende toetuse eest, et edasi liikuda.

Kas panid tähele? Et edasi liikuda, kirjutasin ma. Nendel hetkedel jookseb mul mõnikord mõte kinni.

Ma mainisin tänupäevikut seetõttu, et ma imestan igal õhtul, et jälle on õhtu käes. Päevad lausa lendavad. Alles oli ju eile, alles oli ju eelmine teisipäev ning alles oli ju eelmise aasta veebruar. Ja nüüd on see jälle. Kuhu kadusid päevad, kuhu kadusid nädalad ning kuhu kadus see aasta? Ma ei ole ju kuhugi liikunud selle aja jooksul. Ma olen ikka siinsamas. Mitte midagi ei ole muutunud peale mõningate väliste nähtuste.

Kas aeg on üldse olemas
Ma igal õhtul sõna kõige otsesemas tähenduses imestan päevade möödumise kiiruse üle. Ning ma avastan igal õhtul jälle, kui mõttetu on püüda kuhugi poole liikuda. Meil ei ole mitte kuhugi kiirustada, sest see kõik toimub meie peas. See on tohutu illusioon, milles me elame. Mitte illusioon sellises metafüüsilises või spirituaalses tähenduses, vaid täiesti praktilises tähenduses. Me arvame, et me oleme millegi poole teel, aga tegelikult ei ole. Me arvame, et meil on mingid eesmärgid, mille poole me liigume ning püüdleme, aga tegelikult ei ole. Me arvame, et kunagi oli minevik ning millalgi saabub tulevik, aga ka see on osa sellest samast illusioonist. Kui sa “näed” minevikku, kasutad sa ju lihtsalt oma mälu. Kui sa “vaatad” tulevikku, kasutad sa oma ettekujutlust. Ja ongi kõik. Sa teed seda nüüd – käesoleval hetkel – ja see on täiesti praktiline tegevus. Mälu kasutamine ning ettekujutamine on mõlemad osa meie teadlikust teadvusest ja need on meie igapäevased tööriistad. Aga millegipärast unustame me selle ära ning anname nendele teatud müstilise tähenduse. “See juhtus eile … ma saavutan selle järgmisel aastal …”, ütleme me mõnikord. Aga need on ju mängud iseendaga. Ei, see ei juhtunud eile, sest eilset ei ole praegu olemas. On praegu ning sa kasutad oma mälu. Ning sa ei saa seda saavutada järgmisel aastal, sest ka seda ei ole olemas. Sa lihtsalt lood oma ajju kujutluspildi millestki, kuid sa teed seda just praegu.

Mingit aega ei ole olemas. Hea viis seda mõista ongi teha midagi ühesugust iga päev samal kellaajal nagu mina täidan tänupäevikut. Ma teen seda kas 21.30 või 22.00 sõltuvalt, kas minu õhtune meditatsioon kestab 30 minutit või 60 minutit. Ning nüüd, kui ma istun oma toas tugitoolis ning hakkan taaskord kirjutama, mida head täna minu elus juhtus … hakkan ma kasutama oma mälu. Kuid kui ma ühel hetkel otsustan mitte kasutada mälu? Või veelgi parem, kui mu mälu kaob – nii lühiajaline kui ka pikaajaline, mis siis saab? Siis istuksin ma igal õhtul ühtemoodi ning saaksin kirjutada ainult sellest, mida ma hetkel tunnen ja kogen. Ma vaataksin aknast välja ning märkaksin, kuidas toimuvad teatud muudatused looduses. Aga need muudatused on täiesti ette ennustatavad, sest nad alluvad looduslikule rütmile. Kui mul ei oleks mälu, kogeksin ma sama asja igal kevadel, kui loodus ärkab.

Niimoodi arutledes mõistan ma, et aega ei ole olemas. Aeg on illusioon, mille ma loon ise oma peas. Ja kuna aega ei ole olemas, siis ainuke mõistlik tegevus on tegelda selle osaga minast, mis on ajatu – MINA.

Päevad lendavad, aga mis jääb
Alati jääb järele tõde. See on küll liialt filosoofiline, aga see on tõepoolest nii. Alles jääb tõde sinu enda kohta. Kui sa hakkad enda sisemaailma uurima, siis ühel hetkel sa märkad, kuidas kõik asjad sinu ümber vahetuvad, aga miski jääb kõigest sellest välisest puutumata. Isegi, kui elus on väga suuri raskuseid ning põhjapanevaid läbielamisi, siis on miski, mis on sinu hinges ikkagi muutumatu.

Täpselt sama muutumatu on see osake sinust ka siis, kui päevad lendavad ja kuud vahetuvad. Ja just see osa on see, millega on mõtet tegelda. Ehk on seda raske mõista, kuid selle lihtsustamiseks ongi hea ise järele proovida. Võta endale mingi tegevus (see ei pea olema kindlasti tänupäeviku täitmine) ning tee seda iga päev samal ajal. Ja varsti sa märkad, kuidas aeg lendab. Ma olen kindel, et sa oled seda ka varem märganud, aga tavaliselt oleme me oma igapäevatoimetustest nii hõivatud, et meil ei jää aega märgata seda sisuliselt. Kuid nüüd, kui sa eraldad iseendale iga päev 15 minutit ja teed midagi teadlikult, siis sa märkad, et tõepoolest oled sa “tsüklis”: sa ärkad üles, sahmid terve päeva ning siis on jälle õhtu ja käes on sinu 15 minutit. Sa lähed magama, ärkad, sahmid … ja jälle on käes sinu 15 minutit. Ning niimoodi iga päev. Ja kui sa niimoodi näiteks 6 kuud ära istud ning oled selle aja vältel 182 korda märganud, kui mõtetu on päeva jooksul sahmitud aeg, vaadates seda õhtuti läbi oma teadlikkuse, taipad sa ka seda, millele on mõtet rohkem aega investeerida ja millele vähem?

Isegi, kui sa oled selle 6 kuu jooksul saavutanud paljud oma eesmärgid, ei muuda see fakti, et see kõik jääb sahmimiseks. Miks inimesed seda ei märka, on eelkõige distsipliini puudumine. 95% inimestest hakkavad seda 15 minutilist “praktikat” tegema seetõttu, et oma elus midagi muuta. Ja niipea, kui asjad korda saavad, kaob nendel huvi selle vastu. Kuid see ei ole eesmärk. Vaatluse eesmärk ei ole saavutada eesmärke. Vaatluse eesmärk on taibata, kes sa oled. Sa ei ole ju oma eesmärk ega probleem ega ka töövõit. Sa oled ju midagi muud. Sa oled miski, mis igal õhtul selle 15 minuti vältel tunneb, et ta on jõudnud koju. Kuna me ülejäänud 23 tundi ning 45 minutit samastame end kõige muuga, mida me ei ole, siis need 15 minutit oleme me see, kes me tegelikult oleme – sisemine vaikus ja rahu.

Põgenemine iseenda eest
Kõike seda meeles pidades tekib küsimus, kuidas lahendada probleeme?

Viimasel ajal olen ma kohanud mitmeid inimesi, kes soovivad Eestist ära minna, kuna siin on nende elus liiga palju probleeme. Aga kas nad usuvad tõesti, et nende probleemid on nendest eraldi seisvad nähtused?

Kõik meie probleemid on ju meie peas ning meie enda poolt loodud. Ja kui me läheme Austraaliasse või Ameerikasse, võtame me ju oma peas kõik need mured kaasa. Jah, kindlasti saame me ajutist leevendust, sest võib-olla võlausaldajad ei leie nii kiiresti meie uut telefoninumbrit, aga juhul, kui me lõime need probleemid endale Eestis, siis 99% tõenäosusega loome need probleemid endale ka Austraalias või Ameerikas.

Me ei saa põgeneda iseenda eest. Me loome läbi oma ego endast identiteedi ning seni, kuni me ei taipa tegelda oma identiteediga, kogeme me alati samasugust reaalsust, sõltumata, mis kontinendil me parajasti asume.

Aga kuidas siis lahendada oma probleeme?

1.Teadvusta endale, et sa oled olemas. Kõik muu on illusioon.
Mõistmine seda, et kõik muu on illusioon, peale selle, et ma olen olemas, oli tõeliselt võimas kogemus. Muidugi ei tähenda see seda, et materiaalset maailma ei ole olemas, vaid seda, et ei ole mõtet ennast samastada nähustega, mis me tegelikult ei ole.

Kui sa oled emotsiooni kütkes, oled sa samastunud selle emotsiooniga – tegelikult SA vaid koged hetkel seda emotsiooni.

Kui sa kardad, et see ei õnnestu sul, oled sa samastunud selle hirmuga – tegelikult SA vaid koged hetkel seda hirmu.

Ning kui sa oledki saavutanud oma eesmärgi ning tunned selle üle tõeliselt uhkust, oled sa samastunud oma “karakteriga”, kes arvab, et tema justkui saavutas selle eesmärgi – tegelikult on sulle vaid antud võimalus kogeda tunnet, mis kaasneb selle eesmärgi saavutamisega.

2. Teadvusta endale, et aeg on suur illusioon
Iga kord, kui sa lähed minevikku, kulutad sa oma energiat, et kasutada mälu. Ning iga kord, kui sa lähed tulevikku, kulutad sa energiat, et kasutada oma ettekujutlust.

Sul on kindlasti kodus tööriistakast, kus on vasar. Kas sa võtad vasara mõnikord niisama välja ning toksid sellega mõned augud seina sisse või siis niisama, teadmatusest lööd näiteks kristallvaasi puruks? Vaevalt, eks?

Aga me kasutame oma sisemisi tööriistu sellistel eesmärkidel kogu aeg. Me võtame tööriistakastist mälu ning anname sellele aga tuld takka, et lõhkuda oma sisemist stabiilsust meenutades mingeid sündmusi minevikus. Võib-olla keegi solvas meid kunagi, või me ei saavutanud mõnda oma eesmärki, või keegi jättis meid maha … Jah, tõenäoliselt need asjad kunagi leidsid aset, aga kas nende pidev meenutamine ja oma olemasoleva seisundi mõjutamine sellest annab sulle kuidagi eelise elada õnnelikku elu just praegu? Vist mitte! Siis lõpeta selle vasara kasutamine ning jäta oma sisemised kristallid terveks.

3. Teadvusta endale, et sina oled põhjus ning sinu elu on tagajärg
Kõige suurem illusioon, milles me kõik elame, on uskumus, et meie elus toimuv on meist sõltumatu mängufilm ning meie oleme lihtsalt õnnetud ohvrid, kelle stsenarist on filmi sisse kirjutanud. See oleks muidugi väga lihtne, kui see nii oleks, sest siis võikski ju ohvrina kogu elu ära elada ning oodata õnnetult oma lõppu. Õnneks see nii ei ole. Meil on õigus sekkuda. Nimetame seda kas külgetõmbeseaduseks või meie palvetele vastamist, sellel ei olegi tähtsust. Tähtis on vaid mõista, kes sa tegelikult oled ning jääda sellele mõistmisele kindlaks. Kõik muud asjad sinu elus lahenevad sellest mõistmisest lähtuvalt täiesti pingutusevabalt. Seega alusta juba täna …

PS. Alustasin täna oma raamatu kirjutamist. Raamatupoe lettidele jõuab see minu sünnipäevaks 25.mai 2010a. See on mulle väga põnev kogemus. Aga ma teadvustan endale, et ma vaid kogen seda…

Be Sociable, Share!
Kaido Pajumaa on ettevõtja, blogija ning enesearendamise entusiast. Peale esimese ettevõtte pankrotti hakkas Kaido otsima vastuseid küsimusele: "Kuidas leida tasakaal ning meelerahu igapäevaelus?". Täna juhib Kaido mitmeid uusi projekte nagu enesearengublogi www.sisekosmos.ee, lastekaupade jae- ning hulgimüügifirma www.imeasjad.ee, rahvusvaheline puidust lastekaupade bränd Lily & Tommy NB! Soovid leida püsivat meelerahu? Siit leiad TASUTA meditatsioonikursuse www.meditatsioonikursus.ee

Mitu korda vaadatud:
Sõnade arv: 1836

Kõik artiklid sellelt autorilt

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga