Massiturismi lühike ajalugu

Autor: Viljo Vabrit

Minnes 6000 krooni eest nädalaks Egiptusesse või Türki puhkama, ei mõtle me enamasti, kust tuleb nii odav hind? Me ei küsi just liiga tihti reisi valides iseendalt, kelle või mille arvelt see tuleb ning kas saaks ka kuidagi teisiti.

Sõna turism pärineb 19. sajandi Inglismaalt. Turistideks nimetati tollal aristokraatlikest peredest pärit noori poliitikuteks ning diplomaatideks õppinud mehi, kes pärast kooli lõppu ning enne oma karjääri algust tegid 2-3-aastase tiiru ümber Euroopa, et maailma paremini mõista ning oma keeleoskust lihvida.

Massiturism kui selline aga hakkas kasvama käsikäes lennunduse arenguga 20.sajandi teisel poolel. Läänemaailma inimeste kasvanud sissetulekud ja paranenud elujärg aitasid veelgi jõudsamalt kaasa soojamaa puhkuste ülipopulaarseks muutumisele.

Mõnekümne aasta eest jõudiski ühiskond täielikku massiturismi ajastusse, kus vaba aega ja raha oli endisest rohkem. Seda reisimisele kulutades hakkasid inimesed aga üha enam unustama, mis on ilusa eesriide taga – mida arvavad sellest kõigest turiste vastuvõtvad kohalikud inimesed?

Massiturismi nimetati ka kolme s-i koosluseks – Sun, Sand and Sea (eesti keeles: päike, liiv ja meri). Just selle kolme s-i järele läksid põhja-ameeriklased ja lääne-eurooplased Hispaania randa ja selle saartele (kuulsad Mallorca, Ibiza ja Kanaari saared), Hawaii saartele, hiljem ka Portugali, Türgi, Egiptuse, teiste Põhja-Aafrika riikide ning Tai rannikule.

Hiljem on paljud lisanud massiturismi kirjeldusele veel kaks s-i: Spirits and Sex (alkohol ja seks). Reisimine tähendaski paljudele inimestele pelgalt ühte suurt lõbutsemist.

Massiturismi olulisteks elementideks said soovitavalt merevaatega hotell rannikul, sealsamas asuvad kohvikud päeval lõõgastumiseks ning baarid ja ööklubid öösel lõbutsemiseks, lõputud suveniiripoed, kaubanduskeskused ja teised lõbujanulisi teenindavad asutused.

Kohalikku kultuuri, ajalugu ja arhitektuuri sai nautida valikulistel ekskursioonidel, kuhu sai minna koos 40 inimesega suures bussis. Või siis folklooriõhtutel, mida kord nädalas hotelli ööklubis spetsiaalselt turistide jaoks korraldati.

Selleks, et pakkuda soojamaa reise taskukohase hinnaga võimalikult paljudele Lääne turistidele, leppisid reisikorraldajad kokku võimalikult madalaid hindu, mida kohalike hotellide ja meelelahutuskomplekside omanikele nende teenuste eest maksta. See kõik kajastus muidugi madalates palkates, mida turiste teenindavatele kohalikele töötajatele maksti. Mõistagi suurendas soov saada oma töö eest õiglast hinda tekkinud lõhet kohaliku kogukonna ja külastavate massituristide vahel.

Hotellide ja meelelahutusasutuste arhitektuuril ei olnud mingit pistmist kohalike traditsioonidega, kuid sedasi oli odavam ehitada ja standardne toode pakkus turistidele äratundmisrõõmu ja turvatunnet. Samadel põhimõtetel pakuti reisijatele ka toite – võimalikult rahvusvaheline köök mõne kohaliku elemendiga.

Turistide mugavuse huvides ei võimaldatud neile kohaliku elu avastamist massiturismi radadest eemal. Mitmed kuurordid said sihilikult ehitatud võimalikult kaugele „aborigeenide tegelikust maailmast“. Turist ei pidanudki talle loodud kookonist väljuma – kõik, mida ta vajas, oli seal olemas. See oli justkui ei-kellegi-maa – nagu kodus, ainult et soojem ja meri ilusam.

Eksponeerimaks kohaliku eksootika elemente ehitati mõned lõbustusasutused kohalikus traditsioonilises stiilis, korraldati võltse teatraalseid etendusi kohalikust kultuurist. Reisi oluliseks koostiseks said muidugi suveniirid, mis kujutavad mõnda kohalikku stereotüüpset sümbolit – tuntud ehitis, looduse element või kohalikud kombed. Tihtipeale ei olnud nendel suveniiridel mingit pistmist ei reisi sisuga ega selle regiooni kultuuriga (nagu näiteks flamenco’t tantsivad nukud, mida müüdi Hispaanias kaugel Andalucia piirkonnast). Enamasti olid meened valmistatud hoopis kaugel Hiinas.

Sedasi on massiturism pakkunud ka Eesti inimestele enam kui aastakümne jooksul lõõgastust ja head tunnet päikese, mere ja liiva kaudu.

Üha rohkem usutakse üle maailma, et reisimine ei peaks piirduma vaid kohaliku kultuuri elementide pealiskaudse põrnitsemise või rannal päevade kaupa lebamisega, mille ajal hoolitakse väga vähe võõrustava piirkonna loodusest, igapäevaelust ja kultuuripärandi säilimisest.

Kuigi Eestis on juba aastaid edukalt arenenud kohalik ökoturism ja kerkinud mahetalud, piirdub väljaminev turism jätkuvalt peamiselt eelpool kirjeldatud massiturismi pakettidega, mida vürtsitavad mõned seiklusreiside pakkumised ja üksikute kultuurihuviliste reisid omal käel Lonely Planet’i abil.

Ökoturism tähendab lähedust loomuliku ilu lihtsusele, ilma seda ise rikkumata. Ei mingeid suuri hotelle ega restorane, ei väljaõpetatud reisijuhte ega suuri reisibusse. Ööbimine võõrustavate inimeste kodudes ja taludes, kohalikest värsketest ainetest valmistatud toit, matkad puutumata looduses väikestes gruppides, kohaliku kultuuri vahetu kogemine ja õppimine – kõik need on alternatiivse turismi elemendid. Ökoturismi reiside kaudu saab igaüks osa kultuurist, inimestest ja loodusest, mis on ehedad ja kordumatud.

Tehes otsuseid oma järgmise suve puhkuse osas tasub mõelda massiturismi alternatiividele, sest saab ka teistmoodi – endale huvitavamalt ja sihtkohas vastuvõtvatele kohalikule inimesele, loodusele ja kultuurile õiglasemalt. Massiturism ei ole oma olemuselt üdini halb, kuid sellele on alternatiive ja just nende kasutamise kaudu õpib inimene rohkem nii teiste riikide ja kultuuride kui ka iseenda kohta, tundes reisides tõelist vabadust.

Tekstis on kasutatud materjale Michael Morgani artiklist „Quality and Sustainability in Established Destinations: Who Pays?“ (2005)

Deniss Rutšeikov
www.reisidvabadusse.ee

Be Sociable, Share!

Mitu korda vaadatud:
Sõnade arv: 807

Kõik artiklid sellelt autorilt

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga