Loomamassaaž aitab loomal lõdvestuda ja terveneda

Autor: M.I. Massaažikool

Irina Bukk on erialalt õppinud loomaarstiks, omandas diplomi EPA-s ning peale seda suunati ta tööle Kaarepere sovhoostehnikumi. Kuid tema karjäär loomade hüveks algas tegelikult juba palju varem – lapsepõlvest. Sest juba siis unistas väike Irina sellest, et saaks loomi aidata.
Nende pere elas tol ajal Tartumaal, ema ja isa pidasid hobi korras lambaid. Kui aga ühel päeval tuli karjamaale üks kuri koer, kes lambaid otseselt maha ei murdnud, kuid hammustas nendest suuri tükke välja, nägi väike Irina seda õudust, ning lapse jaoks oli see piin. Ometi jätkus temas südikust aidata ema. „Kutsusime loomaarstitädi kohale, ja mäletan, et ta ütles – nendest lammastest ei ole elulooma, need tuleb hävitada. Kuid ema alla ei andnud. Ta tahtis lambaid aidata.”
Irina ema töötas koolidirektrissina, sestap sai ta kooliõe käest süstlad ning vajalikud preparaadid, ja võttis nii ette lammastele antibiootikumide süstimise. Väike Irina seisis ema kõrval ning raputas haavadele pulbrit. Lambad said terveks. Eranditult kõik. Ja nii Irina kui ta ema olid väga õnnelikud sellise tulemi peale.
Kui kassid omavahel kaklesid, siis Irina mäletab, et ta püüdis neid alati lahutada. Aga kui kaklustest jäid haavad, raputas nendelegi spetsiaalset haavapulbrit. Sügiseti oli ta aga kurb. Sest siis surid tihti kevadel võetud kassipojad. Miks?
„Siis toodi aitadesse vili ja hiirtele-rottidele raputati sinna mürki. Noored ja rumalad kassipojad sõid mürki surnud hiiri ja surid ka ise ära. See oli kohutavalt kurb vaatepilt. Siis ma mõtlesingi, et kui suureks saan, hakkan loomaarstiks ning hakkan kasse aitama. Nüüd ma teaks, mida oleks vaja teha, et selliseid kassipoegi aidata: oleks vaja anda neile õigel ajal vastumürki,” vestab Irina.

Ravib loomi taimedega

Kui peale EPA-t suunati Irina Kaarepere sovhoostehnikumi tööle, siis teatud ajavahemik oli seal direktoriks Villu Reiljan, praegune tuntud poliitik. Irina meelest oli Reiljan sovhoostehnikumi direktorina parim ülemus, kes nõudis tulemust, kuid võimaldas alluvatele ka vajalikke töövahendeid.
Sovhoostehnikumis viidi noorte vasikate suremus miinimumini. Irina soovitas direktoril teha selline määrus, et vasikate talitajad saavad preemiat vaid siis, kui ükski loom ei sure, seda just peale emast võõrutamist. See oli vasikatele üks ohtlikumaid aegasid, sest siis nad võivad jääda kergemini palavikku ja ka põletikesse, nende organismid vajavad järjepidevat toetust ja ülevaatust. Kui talitajad olid hooletud ja isegi üks vasikas sel perioodil suri, siis preemiat ei saadud. Küll oli mõni töötaja Irina peale pahane, kuid ometi süsteem toimis – suremus viidi miinimumini.
Kaarepere ajast hakkas Irina kasutama loomade aitamisel ka ravimtaimi. Just sellistele põletiku-palaviku altis vasikatele jootis sisse taimeteesid, mida lisas piimapulbrist valmistatud joogile. Loomad võtsid vedu. Tänase päevani aitab Irina loomi taimeteedega, mida valmistab samamoodi, nagu valmistatakse raviteed inimestele. Ainult et igale loomale on oma lähenemine. Mõnikord saavad loomad ise väga hästi aru, et nad vajavad taimede abi.
„Kui elasin veel mehe ema juures, siis tal oli probleeme neerudega, ostsin talle neerutee segu. Üks taimepakike kukkus põrandale ja kass haaras sellest kohe kinni, näris selle katki ja hakkas taimi närima. Talle oli neid vaja. Olin kahtlustanud, et tal võivad ka olla neerud haiged trauma tagajärjel” meenutab Irina.

Massaazh kingib lõdvestuse

Alternatiivsete loomaravi meetodite vastu hakkas ta huvi tundma massaažikoolis töötamise ajal. Massaažikooli direktor Martin Ilves suunas ta loomaarstina välismaale loomamassaazhi kursustele. Esimesena õppis selgeks inimeste massaaži (erinevad massaažiliigid M. I. Massaažikoolis), Tallina Ülikoolis- kutsepedagoogikat, koerte massaaži ja hobuste massaaži – tudeeris Soomes, Venemaal – vistseraalmassaaži (siseelundite massaaži) ning hiljem läks Saksamaale õppima hobuste lümfimassaaži.
Siis hakkas teadmisi kohe praktikasse rakendama. Alustas koerte aitamisest. Liigese ja lihaste probleemidega koerte omanikud olid õnnelikud, sest hea massaazh turgutab nii mõnegi liikumisprobleemiga neljajalgse kiiremini jalule, kui seda ette kujutatakse. Irina on turgutanud mitmeid loomi isegi nii, et nad ei ole vajanud operatsioone. Näiteks liigeseoperatsiooni asemel on Irina massaazhiga saanud lihaspingeid nii palju vabastada, et ka liigese vereringe on paranenud, liigese talitus taastunud. Sest kui pinges lihased on saanud lõdvestuda, on selle kaudu paranenud ka skeleti töö.
Kuid samamoodi aitab massaazh parandada looma üldist enesetunnet. Taastab ka suurepäraselt operatioonijärgselt nii, et haav kasvab kiiremini kinni ja loomale ei pruugi isegi armi jääda. Ja kui rääkida spordiloomadest (spordikoerad ja võistlushobused), siis parandab kvaliteetne massaazh loomade sportlikke tulemusi.
Irina toob näite. Kui alles hiljuti käis Tallinnas koerte ja hobuste massaazhi õppimas terve grupp Riia loomaarste, siis hobuste massaazhi praktikat tehti Hipodroomi suksude peal. Irina on töötanud välja oma meetodi: hobust on kasulik masseerida kahel inimesel korraga – üks ühelt poolt külge ja teine teiselt poolt külge. Siis ei kulu tavapärast kolme tundi (mis kulub siis, kui klassikalist massaazhi kogu hobuse kerele sooritab korraga üks inimene), siis saab hakkama tunni-pooleteisega, ja ei väsi ära ei hobune ega ka massöörid.
Kuid meenutades Hipodroomi hobuste masseerimist Riia loomaarstidega, tuli Irinal veenduda hea massaazhi tulemis juba mõne päeva pärast. Hipodroomist helistati, et just need hobused, kelle peal kursuslased praktikat tegid, olid saavutanud võistlusel esimesed kohad.
Väga sageli tulevad näiteks koerte massaazhi õppima just need spordikoerte omanikud, kes soovivad, et nende neljajalgsed saavutaksid võistlustel paremaid tulemusi. Mis siis hobustest rääkida – ka neile mõjub hea massaazh ergutavalt.

Targad koerad kursustel

Klassikalise koeramassaazhi kursusele tulevad tavaliselt ka need peremehed, kes soovivad teadmisi, kuidas aidata oma koera tervist, sest usutakse, et see parandab loomade elukvaliteeti. Kursusele tulevad enamasti ikka peremees ja koer koos, sest töö ei ole ainult teoreetiline, vaid ka praktiline. Ja mõnikord on koerad isegi usinamad õppijad kui peremehed!
Oli kord kursusel kääbusshnautser, kes vaatas oma ilusate nööbisilmadega kogu kursuse vältel Irinat, ja vaatas hoolega. Kui toimus praktika, oli vaja sirutada jalga või teha muud harjutust, tegi pisike koer meeleldi kõike koos perenaisega kaasa. Kui aga oli kokkuvõtete tegemise aeg, teoreetiline pool, jooksis koerake perenaise juurest õpetaja kõrvale ning kuulas, pisikesed kõrvad kikkis. Irina tegi pooleldi naljatades massaazhikooli direktorile ettepaneku anda ka sellele pisikesele koerale lõpudiplom – sest kumb oli parem õpilane – kas koer või peremees?
Tavaliselt saabub kursustele korraga mitmeid erinevat tõugu ja iseloomu koeri. Alguses selgitatakse positsioone ja vahel isegi näidatakse kergelt teineteisele koht kätte. Kuid kursuse lõppedes, peale lõõgastavaid massaazhe – siis valitseb alati mõnus rahu. Koerad lebavad rahunenult ja lõdvestunult, tüdrukkoertel on mõnusast massaazhist lausa kõhud keeratud taeva poole.
Irina: „Koer on ehe. Kui talle midagi meeldib, siis ta näitab seda ka välja. Ta ei varja oma tundeid nagu kassid.”
Jah, paraku on kassidele massaazhi tegemine juba tükkmaad keerulisem kui koerale. Koer üldiselt kuuletub, kas siis kogenud massöörile või peremehele. Kass tahab ise oma elu juhtida. Tema laseb masseerida siis, kui tema tahab ja õigeks peab.
Kord tegi Irina ühele kodukassipreilile massaazhi. Hoidis teda kinni oma vasaku käega ning paremaga masseeris, tegi vistseraalset massaazhi ehk siseelundite massaazhi, mis on ka loomade puhul väga tõhus, kui loomadel on isuprobleemid, siseorganite haigused.
Kass loomulikult punnis vastu. Kõigest väest. („Kui ta ainult rääkida oleks suutnud, mis sõnu alles sealt suust siis oleks tulnud!” naerab Irina.) Kui Irina lõpetas, siis mõne aja pärast tekkis kassil taas söögiisu. Sest massaazhijärgselt vabanevad siseorganitest suured pinged.
Kui kiisu oli oma isu täis söönud, heitis ta diivanile mõnulema. Irina vaikselt liikus tema juurde, enam ei hoidnud teda kinni ning hakkas taas masseerima. Ning imekombel kass ei põgenenud, vastu ka ei ajanud, lõi hoopis nurru! Ta oli aru saanud, et massaazh on talle igati kasulik ja mõnus protseduur.

Operatsioonist taastumisel abiks

Nagu inimestel, juhtuvad ka loomadel paratamatud operatsioonid. Mis teha, tuleb ära kannatada. Irina pooldab aga väga seda, et peale opereerimist looma masseerida. Aga kindlasti ei tohi puudutada otseselt opereeritud piirkonda ja haavapiirkonda. Kuid vastasjäseme massaazh, vastasprojektsiooni masseerimine – see on igati kasulik, leiab kogenud loomaarst.
Esiteks – see paranda vereringet, soodustab lümfiringet ning vabastab spasme ja pingeid. Paraneb närvisüsteemi ja aju töö, ning kogu turgutatud organism suudab juba ise edasi terveneda. Haav kasvab kiiremini kinni ning vahel, osava ja järjepidava massaazhi puhul, on Irina olnud mitmeid kordi tunnistajaks faktile: haavast ei jää armi! Mis on sageli olulisem looma omanikule, kui et loomale endale.
Irina toob näite viimasest ajast. Saabus Soomest Billy kliinikusse üks ameeriklasest koeraomanik, kes oli võtnud Venemaalt endale koera. Koeral oli probleem puusaliigesega. Omanik lasi Soomes teha koerale puusaliigese operatsiooni ning Soome tohtrid määrasid taksipreilile füsioteraapia. Tuli ameeriklane Eestisse, koer kaasas, ja palus Billy kliinikust abi. Irina kutsuti kohale.
„Alguses soovis omanik vaid kohalikku, osalise piirkonna massaazhi. Kuid kuna koer tahab liikuda ja liikudes tekivad nõrgestatud organismil suuremad pinged, siis olin mina nõus tegema vaid üldmassaazhi, kogu organismi turgutama.”
Osavad käed aitasid looma nii palju, et kogu operatsioonijärgne protsess taastus kiiremini kui omanik oleks ette kujutanud. Verevarustus aktiviseerus ja tänu sellele paranemine alati kiireneb, tänu sellele et jääkained kiiremini lahkuvad ja uus veri hapnikuga ja toitainetega tuleb asemele, ütleb Irina.
Hästi ja õieti tehtud massaaž peale operatsiooni tagab seda, et loomal ja inimesel operatsioonijärgseid arme praktiliselt ei ole näha. Selline, näiteks, oli taksikoer, peale seljaoperatsiooni, Berni alpi karjakoer päka vigastusega ja paljud teised. Ja siin ei ole mingit müstikat – see on normaalne füsioloogiline protsess, sidekoelised liited tänu massaažile kasvavad peale koestruktuuri suunas.
Tänaval juhtub tihti, et Irinale jooksevad koerakesed järele. Tõmbavad ennast peremehe käest lahti, ja lippavad saba liputades Irina juurde. Kusjuures: neid koeri ei ole ta masseerinud! „Ma usun, et loomamassööril on eriline lõhn küljes, mis tuleb mõnulevalt koeralt. Või kuidas muidu loomad aru saavad?” muigab Irina ise.
See, et neljajalgsed oskuslikku ja vilunud massaazhi sama palju naudivad kui inimesed, ei tekita enam Irinas kahtlust. Kuidas siis muidu saaks juhtuda nii, et hobune, kes loomaarsti kabinetti sisenedes, teadmata, mis teda seal ees ootab, ajab kabjad vägisi vastu, punnib, et mitte sisse minna. Kuid juba kabinetis olles, massaazhi kogedes, seda nautides ja tulemit tundes, punnib vägisi vastu sellele, kui teda massööride juurest minema tahakse viia! Järelikult midagi müstilist peitub loomade jaoks selles protseduuris!

Be Sociable, Share!

Mitu korda vaadatud:
Sõnade arv: 1737

Kõik artiklid sellelt autorilt

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga