Kus me oleme? Kuhu läheme? – III osa

Autor: Ene Lill

Iga inimene pingutab, et sobituda õnne valemiga siin ja praegu. Soove ja unistusi saab mõjutada, suunata.
Juba lapsepõlves algab indiviidi isiksusepõhiste eripärade pärssimine ja nende ümbertöötlemine, talle surutakse peale võõraid soove ja unelmaid – vanemate täitumata unistused, ühiskonnas domineerivad väärtushinnangud, arvamusliidrite heakskiit. Inimese teadvus adapteerib võõrad kriteeriumid, tegelik mina poeb peitu alateadvusesse. Tekkinud ebaloomulikus olukorras tekib vastureaktsioon, tekib stress, keha haigestub.
Inimene on kaotanud iseseisvuse. Ta on abitum kui kunagi varem. See on õpitud abitus, mis on inimeste endi loodud. Primaarseid vajadusi rahuldatakse ebaloomulikul teel. Igapäevane toit sõltub pikast ahelast, millest iga tsükkel eraldi ei ole täiesti töökindel. Ka toidu hankimiseks vajalik raha, mis juba iseenesest on ebakindel ja suhteline ekvivalent, on muutunud haavatavamaks kui kunagi varem. Omandi tõestamine läbib pika elektrilis-elektroonilise tee, mis on haavatav igas etapis.
Olles harjutatud tegelema kellegi poolt juhitud ja kontrollitud tegevustega, ei karda me midagi rohkem kui katkestusi. Et elada selgeksõpitud süsteemi osana, oleme valmis ohverdama palju.
Samal ajal on näha materialismist väsimise märke. Üha rohkem tegeldakse alternatiivsete, intuitiivsete, alateadvuslike probleemidega. Nüüd, mil on võimalik teaduslike meetoditega tõestada vahepeal välistatud nähtusi (närvisüsteemi elektriimpulsid, aura värvide kandmine ühest dimensioonist teise), on üha rohkem inimesi hakanud tajuma intuitiivse kommunikatsiooni vajadust ja tähtsust.
Vasak ajupoolkera on kasutatud ribadeks, parem poolkera on valmis juhtimises osalema.Tekivad samaaegsed ja sarnased inimelu käsitlemise teooriad. Erineva intellektuaalse taseme ja meditatiivse avatuse jaoks erinevad teooriad – Ingel, Rännak, vaimne regressioon, Sai.Baba jne. Need kõik on sarnased eneseabijuhendid, mis aitavad inimese kultuurikeskkonna vägistatud keha viia normaalsesse seisundisse tagasi, leida üles tegelik Mina.
Kõrgenenud teadvusseisundis on iga inimene võimeline meenutama oma surematut olemasolu ja leidma vastused iidsetele küsimustele “Kes ma olen?”, “Miks ma olen siin?” ja “Kust ma tulen”. (M. Newton, lk.9)
Kuid me kogeme samu sündmusi siiski omal kombel ning hiljem meenutame neid taas erinevalt. Kuigi suures plaanis vaadatult oleme ühiselt samu asju kogenud ja sellest johtuvalt on need ka mälus. Meil kõigil on oma sisemaailm ja keegi teine ei saa mõelda ega mäletada nagu meie.
Kultuurikeskkonna parim indikaator on kujutav kunst. Tavaliselt on ta avangard, kuulutades nagu lõoke uue aastaaja algust.
Kunst näitab kõige paremini mütoloogia osatähtsuse määra elukorralduses. Märgiline ürgaegne väljendus arenes realismiks (antiik), sealt pageti koos kristlusega taas irreaalsesse märgilisusse ja sümbolismi. Perspektiiv asendati hiearhiaga.
Modernismi sünd tähistas meterialismi üleküpsemise esimesi märke.. Enam polnud oluline, kui suur, mitu ja millises korrastuses, vaid – mis tunne, mis mulje. Impressionistid lülitasid sisse alateadvuse käivitusmootori. Sürrealistud läksid lõpuni..
Modernism tegeles objektide pinnaga, seda tükeldades ja moonutades. Sürrealism deklareeris end olevat reaalsem tegelikkuse peegeldaja kui realism. Sürrealisteid tegelesid objekti olemusega, tema sisemiste, olemuslike parameetritega.
Materialism ja realism käisid omal ajal käsikäes. Modernismi sünd kuulutas materialismi lõpu algust. Agoonia on kestnud üle 100 aasta. Laialtlevinud väärtushinnanguid mõjutab meedia, meedia aga kuulub kapitalistile, kes on oma olemuselt materialist. Kunst on asendatud vaatemänguga.
Romantismi autentsuse iha on asendunud fundamentaalse valelikkusega, milles peamine on üksteist üha kangemate piltidega üle trumbata.
See, mida kunstikriitika reeglina armastab vaadelda kui lisaväärtust, saab vaatemänguühiskonnas olulisimaks artefaktiks.
Kunstniku teoseks võib olla rockbänd, mis siis omakorda tegutseb kui perfomance-grupp.
Nagu näeme, kipub ka staarindus paralleelselt kunstiga 1970. aastate alguses kontseptualiseeruma, staarid hakkavad ennast mängides ühtaegu ennast reflekteerima. (Härm, Soans, lk 39)
Kunstuajalugu on muutunud kunstitööstuseks.
Skisofreeniline eetika, mida kunstnikud välja käivad, pole sugugi mitte revolutsiooniline, vaid üks viis kapitalismi tingimustes ellu jääda. Produtseerides kapitalistliku tootmisviisi raamides üha uusi ihasid. . (Härm, Sosans, lk.42)
Kunst kajastab kaasaegset kultuurikeskkonda kõigis aspektides: representatiivsus, otstarbetus, vaatemängulisus. Kunsti ja kitši piiride hägustumine.

Substituudne tegevus on oma olemasolu õigustanud On teaduslikult tõestatud, et emotsioonid on simuleerimist väärt. Ettekujutatud hirm tekitab organismis täpselt samasuguseid füsioloogilisi muutusi nagu tegelik.
Keha ei suuda vahet teha tõelistel ja ettekujutatud ohtudel. ..Kuhu iganes läheb mõte, sinna lähevad ka hormonaalsed kemikaalid (Shapiro, lk.14,20).
Virtuaalne maailm muudab representatsioonivõimaluse lõpmatuks. Nii saab inimene viimase piirini viia ka oma emotsionaalse taluvuse. See on tema vaba valik, missuguseid emotsioone ta eeslistab läbi elada – positiivseid väi negatiivseid. G-punkt on otse hiire all.
Kunstiteose vaatlemisel käivitab samuti emotsionaalse aktiivsuse. Kui maastikumaaliga assotsieruvad kogetud looduses veedetud hetked, siis abstraktne kunst võib taaselustada ettearvamatuid emotsioone, äratada alateadvuse üles, teha teadvust jahmatavaid avastusi.
Peamiselt uuritakse inimese füüsikalise tajutava tegevuse tulemit.
Lähitulevikus ootab vallandumist vaimne immaterialiaalne energia. Ühismeditatsiooni energeetiline võimsus võib ölla tugevam mistahes sõjaväest. Vajaliku seisundini jõudmise eest hoiavad meid imperialism ja ihufunktsioonide primaarsus.
Haridussüsteem ei anna tervet, moonutamata pilti ümbritsevast maailmast. Nii eksleb enamus inimesi juhuslike faktide tohutus hulgas.
Revolutsiooniline situatsioon inimese kehas (teadvus vs alateadvus) on küpsemas.
Revolutsioon loodusekeskkonna ja inimese vahel aga on juba alanud. Selle tulemina peavad muutuma mõlemad.

Kirjandus:
1. Andres Härm&Hanno Soans.Prantslane, inglane ja sakslane avangardi ja popi vahel. Kunstiteaduslikke Uurimusi, Tallinn 2006.
2. Juri Lotman. Kultuurisemiootika. Tekst-kirjandus-kultuur. Tallinn 2006
3. Michael Newton. Eludevaheline elu. Nebadon 2007
4. Debbie Shapiro. Sinu keha räägib sinuga. Nebadon 2007

Be Sociable, Share!
Ene Lill, Eralasteaed Lillelapsed omanik ja öko-spa ning kohviku Harmoonikum perenaine.

Mitu korda vaadatud:
Sõnade arv: 883

Kõik artiklid sellelt autorilt

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga