Kus me oleme? Kuhu läheme? – II osa

Autor: Ene Lill

Kõik, mis varem tundus radikaalne, osutub üksnes showbusiness`i lisaväärtuseks. Nagu kirjutab Malcolm Quinn, on nüüd “globaalse kapitali äraspidises maailmas tulevik seal, kus elavad korporatsioonid, anarhiast ja resistance`ist on saanud väärtuslik tarbekaup ja revolutsionääride nimedest brändinimed. (Härm, Sosans, lk.29)
Olulisemaks sellest, mida öeldakse on saanud – kes ja kuidas ütleb. Meedia loodud staarid ei ole üheselt määratavad. Sageli on nad konstruktsioon erinevatest nähtustest nagu kunst ( nt. pop), moetööstus jne.
Rokkstaari laamendamise ning kunstniku protestiaktsioonede vahel on küll suur vahe, kuid meedia jaoks seda sageli ei eksisteeri. (Härm, Sosans, lk.42)
Iidolitelt kergesti ülekantavad väärtushinnangud on hea meediakaup. Segades kultuuri ja kaupa õigetes vahekordades, saadakse söödav segu väga laiale publikule.
Kunstnik Joseph Beuys supilembuse ja taaskirjastatud Kanti “Terve mõistuse kriitika” sloganiks formuleeritud marketing: “Kui soovid pidevalt tugevdada hinge, vajab keha tervislikku toitu. Või: “Maggi ja I.Kant – hea sobivus”.
Nii, nagu meedia moonutab kultuuri, moonutab ta ka eetikakategooriaid.
Oleme harjunud pidama eelnevaid sajandeid vägivaldseiks ja brutaalseiks. Kaasaegses kontekstis tundub õõvastav, et suured rahvahulgad kogunesid vabatahtlikult linnaväljakule elama kaasa hukkamistele. Kui kas me ikka oleme muutunud tsiviliseeritumaks?
Kuid üksnes valgustusliku psühholoogia ja käitumisteooria põhjal võib väita, et piisab vaid kuriteo nägemisest laval, et ise muutuda kurjategijaks, või vastupidi – vooruse nägemine lõuendil teeb meid moraalselt paremaks. (Lotman, lk.181.)
Need, kes on vaadanud päevas uudiseid ja paar filmi, on juba õige mitmele tapmisstseenile kaasa elanud. Teatud kindla sensori lõputult korduva stimuleerimise tagajärg võib olla immuunsus, tundetus.
..Kurjategija..muudab ohvri objektiks… Nõnda siis on meid huvitavast aspektist kuriteo psühholoogiliseks aluseks kommunikatsiooni lõhkumine.
Mitte mingid “moraalisabakesed” (Dobroljubovi väljend) ega pahe karistamist ja headuse võitu kuulutavad repliigid enne eesriide langemist ei tee veel teatrist ühiskondliku moraali kooli, vaid üksnes vaataja lülitamine kollektiivteadvuse süsteemi, mis eeldab teiste nägemist kommunikatsiooni partnerina, subjektina, mitte asjana. (Lotman, lk.182)
Sellistes vägivallaga pideva kokkupuutumise tingimustes peame üha rohkem tegelema eetiliste kategooriatega.
Meedikud on vahetamas Hippokratese vannet Äriseaduse vastu, toiduainetöösturid toodavad toidukraami mittesöödavatest ja tervisele ohtlikest keemiatööstuse produktidest (hüdrogeenitud taimerasv, maitsetugevdajad, suhkruasendajad jne.). (Sõja ajal saadeti need kaupmehed tribunali alla, kes jahu kipsiga segasid. Tänapäeva todutöösturid rikastuvad, rahvas on haige ja toidab veel ühte globaalset tööstusharu – farmaatsiat).
Disainer on Jumal, kes loob Aadama, see aga multiplitseerub kontrollimatult. Kunstnikkond, kes peaks olema eriliselt vastutavad kasutatavate materjalide eest, ei tea keskkonnakeemiast mitte midagi. Raske on nõuda arstide moraalse laostumise taustal disaineritelt oma eetikakoodeksit. Samas- visuaalse reostusega tuleme toime sulgedes silmad, keskkonnareostus aga puudutab meist igaüht ja ründab primaarsete vajaduste kaudu.
Inimene tegutseb õnne nimel. Õnn on mõiste, mida on keeruline defineerida, see erineb üksikindiviidi ja kogu inimkonda üldistava puhul. Õnne valem on erinavatel ajajärkudel koosnenud erinevatest teguritest.

Jätkub…
III osa asub aadressil: http://www.artiklid.eu/kus-me-oleme-kuhu-laheme—iii-osa.html

Be Sociable, Share!
Ene Lill, Eralasteaed Lillelapsed omanik ja öko-spa ning kohviku Harmoonikum perenaine.

Mitu korda vaadatud:
Sõnade arv: 489

Kõik artiklid sellelt autorilt

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga