Külgetõmbeseadus – tohutu pettus?

Autor: Kaido Pajumaa

Kes ütles, et elu on lihtne? Lugedes artikleid ja raamatuid ning vaadates erinevaid filme, jääb küll vahepeal mulje, nagu soovitaks meile selgeks teha, et elu on lill. Aga kui see oleks niimoodi, miks siis me ikkagi mõnikord sipleme oma muredes? Miks me lahutame inimestest, keda me sügavalt armastame ning miks me kukume põhja, kust paljud enam välja ei pääse?

Ja siis on kuskil mingi seltskond inimesi, kes väidavad, et see kõik on meie enda poolt ellu kutsutud …

“Vabandage väga, millest te räägite?”, kerkib paratamtult huulile meil küsimus, kui keegi meile seda kõike rääkima jälle hakkab “kas te tõesti väidate, et ma ise tahtsin oma ellu pankrotti, lahutust, haigusi, vaesust, kurbust ning kõiki neid piinasid, mida ma läbi elan?”. Mõni võib – olla isegi vihastab selliste väidete peale …

Kus asub siis tõde?
Enne, kui me saame küsida, kus asub tõde, peame endale selgeks tegema, kuidas enese jaoks defineerida tõde?

Umbes 400 aastat tagasi 17. sajandil lepiti kokku üldised põhimõtted, mille alusel hakati meie maailma hindama – Galileo Galilei kirjeldas ära teadusliku meetodi. Alates sellest ajast on meie ühiskond kokku leppinud, et tõde on see, mida me saame kinnitada Galilei ning temale järgnenud teadlaste poolt loodud teaduslike meetodite alusel. Ja kõik muu on pettus … nagu näiteks külgetõmbeseadus. Me ju ei saa selle olemasolu kuidagi kinnitada tuginedes teaduslikule meetodile. Aga kas ikka ei saa?

Teadus vs kirik
Keskajal oli kõik, mida kirik väitis, dogmaatiline ning see ei kuulunud arutamisele. Niimoodi olid teadlased teatud mõttes plindris. Kuna kirik väitis, et kõik on Jumala loodud, ei saanud ükski teadlane rahulikult oma teadustööd teha. Seda eelkõige seetõttu, et njuutonlik füüsika oli avastamas hoopis midag muud – see leidis, et meie maailm on külm ja kõle kolmemõõtmeline ruum, kus pole mingit Jumalat, kes meid aitaks ja suunaks.

Sellest lähtuvalt vajasid teadlased viisi, kuidas kirikust mööda pääseda. Ja lahenduse sellele leidis Prantsuse filosoof Descartes väites, et las kirik tegeleb Jumala asjadega ehk kõige sellega, mida ei ole tavamõistes olemas. Kuid kõik, mida saab mõõta ja kogeda, on teaduse pärusmaa – sellel pole Jumalaga mingit pistmist.

Sel hetkel löödi vaimsesse ja materiaalsesse maailma lõhe, mis on seal püsinud peaaegu 400 aastat.

Lõhe on kokku kukkumas
Eriti põnev on aga see, et kui teadus lahutas 400 aastat tagasi materiaalse maailma Loojast ning loomisest, siis justnimelt teadus on ka täna see, mis on neid kahte omavahel taas ühendamas. Näiteks on mitmed filosoofid ja teadlased väitnud, et kui CERN kiirendi kaudu suudetakse tõepoolest tuvastada Higgsi osake, mis annab kogu mateeriale massi, on teaduslikult ära tõestatud Jumala olemasolu. Jah, tänaseks ei ole seda osakest veel leitud, aga fakt, et kaasajateadus on sellesse investeerinud tänaseks 9 miljardit dollarit (ca 100 miljardit krooni), viitab asjaolule, et seda osakest ning Jumala olemasolu ei otsi Šveitsi piiri lähedal 175 meetri sügavuselt mingi seltskond new age usuhulle, vaid maailma kõige kõrgemalt tasustatud teadlased.

Meie teadus on alates 20 sajandi algusest aktiivselt tegelenud vastuste otsimisega küsimusele: “Kuidas meie maailm on üles ehitatud?”. Kui Kopernik 15. sajandil väitis esmakordselt, et Maa ei olegi meie Universumi keskpaik, vaid seda on hoopis Päike, oli see murranguline ning kõikide seniste uskumustega vastuolus. Seda ei aktsepteerinud eelkõige kirik, ega ka teised teadlased. Kuna aga seda sama avastust hakkasid Koperniku järel kinnitama ka kõik teised teadlased, siis ühel hetkel muutus see uueks dogmaks ning keegi ei sea seda fakti enam kahtluse alla täna.

Kvantfüüsika – uue aja füüsika
Nii nagu 400 aastat tagasi avastati, et Päike on meie Universumi keskpunkt, nii on tänaseks eesliini teadlased avastanud, et materiaalne maailm ei olegi tegelikult materiaalne.

Esmakordsed avastused selle kohta tehti 20 sajandi alguses, kui meie enda teadus ning tehnoloogia jõudis piisavalt kaugele, et pakkuda mikroskoope, mis võimaldasid vaadelda ning mõõta üha väiksemaid osakesi. Just niimoodi jõuti aatomisiseste osakesteni ning sündis uus füüsika liik – kvantfüüsika.

Avastused kvantfüüsikas olid sama murrangulised nagu Koperniku avastused Maa ja Päikese liikumise kohta. Samuti nagu Kopernik ei osanud omal ajal anda vastuseid kõikidele tolle aja küsimustele, ei oska tänapäevateadus vastata küsimustele, mis on tekkinud uute avastuste valguses kvantfüüsikas.

Üks põnevamaid avastusi, mis tehti juba 1920-ndatel aastatel oli fakt, et isegi, kui kaks aatomisisest osakest, mis on kunagi olnud ühenduses, viia teineteisest 1000 km kaugusele, säilitavad nad mingil kummalisel viisil kontakti. Seda on uuritud aastakümneid ja läbi viidud sadu erinevaid katseid, kuid loogilist seletust selle antud ei ole.

Kuna isegi Albert Einstein – meie aja suurim teadlane – koges oma eksperimentide käigus, et jah, kontakt säilib, ei osanud ta seda muudmoodi seletada kui nimetades selle “kummituslikuks” käitumiseks. Ta tunnistas, et see on nii, aga see on meie teadusele veel arusaamatu, sest kaasaegse füüsika standardmudel (Standard Model) ütleb selgelt, et igale tegevusele/nähtusele meie maailmas, peab eelnema põhjuslik tegevus. Ehk antud kontekstis tähendab see, et kui mingi elementaarosake reageerib mingil viisil, peab selleks olema füüsiline kontakt. Ühtegi muud võimalus ei ole olemas.

Külgetõmbeseadus – tohutu pettus?
On palju inimesi, kes kuni kvantfüüsiliste avastusteni on kogu positiivse mõtlemise suhtes äärmiselt skeptilised. Kuna koolis räägitakse meile hoopis teistsugust juttu, siis ei ole me valmis omaks võtma lihtsalt sõbra väiteid selle kohta, et meil on võim oma elus suunda muuta. See tundub tõeliselt liiga ilus, et saaks tõsi olla.

Sageli aga nende samade inimeste arusaamine oma võimalustest ja tegelikult kogu oma elust, muutub, kui nad loevad või kuulevad tippteadlaste poolt läbi viidud avastustest, mis kinnitavad, et meil siiski on võimalus sekkuda. Teadlased ei räägi nendele Jumalast ja palvetamisest, vaid hoopiski milleski palju praktilisemast. Teadlased näitavad teaduslikult rangetele katsetele tuginedes, kuidas meie maailm on üles ehitatud kõige elementaarsemal tasandil. Nad selgitavad meile äärmiselt põnevaid protsesse ning seoseid selle kohta, kuidas sinu mõtted on võimelised avaldama mõju sündmustele sinu elus ning nad isegi pakuvad välja konkreetsed meetodid, kuidas me võiksime käitud, et neid sündmusi endale kasulikus suunas liigutada.

Kas sa tõesti ei soovi seda teada siis saada? Mina igatahes soovisin ja uurisin seda kõike väga väga põhjalikult. Ning seda, mida ma teada sain, olen ma valmis sinuga jagama parima heameelega. Ma luban, et see hämmastab sind ja tõenäoliselt muudab sinu elu … just nii nagu see muutis minu elu …

Be Sociable, Share!
Kaido Pajumaa on ettevõtja, blogija ning enesearendamise entusiast. Peale esimese ettevõtte pankrotti hakkas Kaido otsima vastuseid küsimusele: "Kuidas leida tasakaal ning meelerahu igapäevaelus?". Täna juhib Kaido mitmeid uusi projekte nagu enesearengublogi www.sisekosmos.ee, lastekaupade jae- ning hulgimüügifirma www.imeasjad.ee, rahvusvaheline puidust lastekaupade bränd Lily & Tommy NB! Soovid leida püsivat meelerahu? Siit leiad TASUTA meditatsioonikursuse www.meditatsioonikursus.ee

Mitu korda vaadatud:
Sõnade arv: 1115

Kõik artiklid sellelt autorilt

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga