Kanada münt – usaldus

Autor: Kälver Kilvits

Enamuse sellest suvest veetsin Kanadas, Torontos. Ennem Eestisse tulekut plaanisin oma mündivaru suurendada, põhjus ilmselge – sealne hind on 2-3 dollarit üle spoti hinna.
Googeldasin erinevaid mündifirmasid, kes võiks vajaminevat teenust pakkuda. Enamik poode olid online, kuna vahendustasu bullioni pealt on väike. Valik muutus üha väiksemaks, kuni lõpuks leidsin sobiva poe Dundas Square-il – downtowni südamik (a´la nagu meie raekojaplats).
Päev enne tagasilendu läksime mündijahile. Hommik algas sellega, et sõitsime umbes 30min metrooga kesklinna ning hakkasime aadressi järgi poodi otsima. Oletasime leida midagi sellist nagu Tavid – sildid väljas ja kliendisõbralik. Peale tunde ringiuitamise leidsime lõpuks inimesed, kes teadsid kus mündimaja on.
Majaks osutus 30 korruseline pilvelõhkuja, mündidiilerist polnud ühtegi silti ega reklaami.
Astusime majja sisse, all võttis meid vastu India päritolu turvamees, kes juhatas mündipoodi. Majas polnud vist ühtegi inimest peale meie, kõik oli vaikne.
Turvamees saatis meid neljandale korrusele – seal pidavat pood olema. Jõudsime ukseni, ukse peal oli värviline A4 paber kirjaga „The Bullion Mart“. Koputasime ja lasime kella – kedagi ei tulnud. Otsustasime hiljem tagasi tulla.
Hiljem naasedes polnud Bullion Mart-i poissi ikka seal. Turvamees lubas meid teise diileri juurde viia. Viimine algas sellega, et turvamees lukustas välisukse. Seejärel viipas meile, et tulge lifti. Lifti keeras lukku, ning sõitsime 11-ndale korrusele. Edasi juhatas ta meid maja tagumisse ossa, kõndisime mööda pikka kordisori mille lõpus oli valge rauduks. Uks käis koodiga lahti, astusime sisse ja meie ees oli veel üks valge rauduks. Teine uks tuli lahti võtmega, astusime paar sammu edasi ning jällegi oli ees uks. Seekord väikse klaasiga, millest turvamees sisse piilus-ilmselt andis märku meie tulekust. Sellepeale tuli uks salamisi lahti ja meid saadeti kitsasse valgesse ruumi. Ruumis vedelesid keevitusmasin, hari, kühvel, metallipuru, jootmisaparaadid ja muud sellisele kohale igati sobilikud asjad. Astusime diileri juurde, ning rääkisime, mis me tahame. Diiler oli samuti Inda päritolu vanapapi, kes asus rauast seina taga ja suhtles meiega läbi väikse klaasist akna – umbes 30cm x 30cm. Papi turtsus ja pööritas silmi – ju ta ei tahtnud raha saada. Sellest kohast kõndisime otsejoones välja.
See lugu on ideaalne näide sellest kui tähtis on usaldus. Usaldus on müügi alus, mitte keegi ei osta sinu toodet või teenust kui ta ei usalda sind. Münte me küll ei saanud, aga kogemus mille me saime oli mündiotsingut väärt.

Be Sociable, Share!

Mitu korda vaadatud:
Sõnade arv: 418

Kõik artiklid sellelt autorilt

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga