Haridusüsteem kui inimese arengu blokeerija

Autor: Argo Vilberg

Nagu ma varem ütlesin suutsin ülikoolis käia 6 aastat, sain isegi paberi kätte. 6 aastat kulus aga ka selleks, et see jama unustada. Suvaline info on võimalik vajadusel otse kätte saada või ise välja mõelda. Vajadusel võib võta raamatu ja ka differentsiaalvõrrandid ise selgeks teha. Pole vaja käia selleks ülikoolis. Kui mul diffvõrrandeid vaja peaks olema, siis teen teema endale selgeks. Ja kui vaja tuletan ise diffvõrrandite lahendamise algoritmid. Keskkoolis mõtlesin välja andmete pakkimisalgortimide perekonnad, ülikoolis nägin et need oli teiste poolt ka juba vastatud ja esmaavastaja oli au endale võtnud ja meetodile oma nime pannud. Suvalise asjaga on analoogselt, kui mul seda praktikas vaja on, siis keskendudes 100% teemale suudan suvalise probleemi lahendada. Palju on neid inimesi kes suudavad ülikooli läbi teha, ning kõiki neid tarkusi mida seal jagatakse kasvõi murdosa praktikas rakendada? Mõned üksikud tõsiteadlased ehk. Ma tean üht inimest kes suvalise matemaatilise teooria luges läbi 1 päev enne eksamit ja tegi 100% asja peale seda ära. Enamus teaduses tehtav töö on sõna otses mõttes kräpp. Seda on teadlased ka ise tunnistanud et 90% teadusest on mõtetu, sest on tehtud nn. teaduse enda pärast. Kes on siis sellise asja eest raha välja käima? Hea asi mis praktikas end tõestab, selle eest makstakse nagunii ja see on koguaeg nii olnud

Toon mõned markantsemad näiteks miks olen teaduse peale tige: Tuletasin ühe diffvõrrandi lahendamise süsteemi, kuna see oli aga täiesti teistmoodi, kui tavameetod, ning professor ei saanud aru, eksamihinnet alandati. Tegin programmi mille lähenemine oli täiesti teistmoodi, õppejõud aru ei saanud ja jälle hinnet alandati. Oli õppejõud kes oli lugenud geomeetriat 20 aastat samast kapsast ja nõudis eksamil täpselt samamoodi oma kapsa paragrahvi ümberkirjutamist. Eksami punktideks oli paragrahvi punktid tema teoorias. Kui sa kasvõi natuke kasutasid teistmoodi notatsiooni, siis õppejõud aru ei saanud ja hinne oli null. Tööde parandamine käis aurusel õppejõul lihtsalt selle järgi kas nägi oma teooriat kui oma teooriat või mitte:) Ülikoolis jagatava info kontsentratsioon on nii suur, et suvaline teema mis seal on oleks ühe inimese elutöö. Samas peavad vaesed tudengid selle ju 1 semestri jooksul süvitsi selgeks saama. Info läbimõtestamiseks aega ei jää, ning selle praktikaga sidumiseks samuti mitte. Tulemuseks on infost üleküllastunud, mittevajalikku infot täis tudengid, kes ei suuda näha elu ja oma teadmisi kui tervikut, ehk ei oska oma teadmisi rakendada. On loomulikult üksikuid geeniuseid kes sellest läbi lähevad aja asja tervikuna tajuvad. Neid aga on üksikuid. Mis siis oleks lahenduseks? Inimesed kes pole teaduse jaoks ärge nähke kõrghariduses võimalust oma eluõnne leidmiseks. See on justkui preaguse aja üldlevinud trend et läbi ülikooli tahetakse hea elu peale saada, saamata aru et tipp sellel tasemel nagu pakutakse läbi lüia pead sa ise olema juba loogikageenius. Ehk preagune ülikoolisüsteem on väheste jaoks mitte enamuse jaoks.

Be Sociable, Share!
Aigar Säde

Mitu korda vaadatud:
Sõnade arv: 511

Kõik artiklid sellelt autorilt

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga