Mis on edu saladus?

Autor: Argo Vilberg

Mis on edu saladus?

Edu olemus on tegemiste tulemuste mõõdupuu. Elu kõige väärtuslikum tulemus on õnnelik, harmooniline elu. Kõige suurem väärtus on kahtlemata oskus tingimusteta armastada. Mida tähendab tingimusteta armastamine? Püüan seda lahti seletada oma mätta otsast vaadatuna vastavalt nendele teadmistele, mida ma tänase päeva seisuga valdan.
Inimene on vaimolend, kes omab hinge ja keha. Kõigil inimestel on ühine eesmärk: õppida ära, milleks on vajalik armastuse materiaalne tasand, kuidas seda mõttega muuta, vabaneda illusioonidest.
Me teame, et elame duaalses ehk vastandite ühtsuse maailmas. Mis on elu ja mis on vastandite ühtsus? Elu on pidev armastuse õppimise protsess. Vastandite ühtsus tähendab, et iga tervik koosneb lahutamatutest vastaspooltest. Näiteks: nähtav ja nähtamatu, materiaalne ja vaimne, illusioon ja tegelikkus, emotsioon ja tunne, mees ja naine, vana ja noor, elu ja surm, loomine ja häving jne.
Armastus on vaimne energia, mille üheks väljendusvormiks on materiaalsus. Vaimne energia on teadmine, tunne. Tunnete üheks arenguvormiks on mateeria. Kõik olemasolev on armastuseenergia ja selle erinevad avaldumisvormid. Armastusse on looduse poolt kätketud õppimisprotsess ehk pidev vajadus arenemiseks täiuslikkuse suunas. Elu ehk õppimisprotsess on pidev arenguteel liikumine eesmärgi poole. Samas saavutanud enda püstitatud eesmärgi, avastame, et juba on uus eesmärk. Elu katkeb sellest momendist, kui me oleme kaotanud elumõtte, kui me ei näe enam mingit eesmärki.
Kuna inimene on üks osa kõiksusest, siis tuleb meil enda jaoks teadvustada, et ka materiaalsus on üks osa kõiksusest ehk mina, sina, tema, nemad ja meid ümbritsev, sealhulgas ka maine varandus, moodustades kokku ühise terviku. Järelikult pidada midagi või kedagi enda omaks on suur viga. Kuna me kõik osaleme evolutsioonis, siis kõik meid ümbritsev on nagu üks suur kool, kus on olemas kõik vajalik armastuse äraõppimiseks.
Et saada ettekujutust, mis on vaim, hing ja keha, siis kujutage vaimu ette kui taevast, hinge kui atmosfääri ja keha kui maad. Taevas on kui teadmised, mida ma ei ole enda omaks teinud, maa on need teadmised, mis on minul omandatud ja hing on taeva ja maa side ehk õppimise tallermaa. Vaimu, hinge ja keha nimetatakse jumala kolmainsuseks. Kõik olemasolev oma olemuselt ongi jumal, universaalne vaim, armastus, teadmised. Samas Looja on kõik see, mida veel ei ole (idee). Öeldakse, et jumal on täiuslik. Täpsustan, et jumal on täiuslikult arenev täiuslikkus, kes areneb pidevalt edasi. Iga inimene on kui osake jumalast, tänu tema elukogemustele ainulaadne, jumalik, seega ka üldises evolutsiooniprotsessis vajalik. Kui me suurendame inimest lõpmatuseni, siis saame põhimõtteliselt jumala ja kui me vähendame jumala mõttes inimese suuruseks, siis saame põhimõtteliselt inimese. Seega jumala otsimist tuleb alustada enda seest. Suheldes teise inimesega, on vajalik teadvustada, et teises inimeses näeme me kõigepealt iseennast.
Selleks et kaoks surmahirm, räägin nüüd inimese vanusest. Tihti küsitakse, kui vana sa oled, jättes täpsustamata, kas tahetakse teada inimese vaimu, hinge või keha vanust. Inimese vaimu vanuseks arvatakse umbes 3,5 miljardit aastat, hinge (inimese hing koosneb loomade energiatest) vanus on alates ainuraksest kuni inimeseni (mõnede teoste järgi umbes 8 400 000 elu) 3,5 miljonit aastat, ja käesoleva maise eksistentsi vanus on keha vanus. Kas me suudame ette kujutada 3,5 miljardit aastat? Seda aega võiks nimetada igavikuks ehk inimvaimu igaveseks. Nõnda ongi inimese vaim (inimene väljendab: mina) igavene, hing areneb edasi vaimuks ja ainuke n.ö. kaduv on inimese keha, mis on ette nähtud konkreetse käesoleva maise elu õppetundide äraõppimiseks.
Iga inimene on kordumatu ehk igas inimeses on midagi erilist, mida teisel inimesel ei ole – kui otsime, siis ka leiame. Igas inimeses on midagi, mille poolest ta on teistest parim, see aga ei tähenda, et ta tervikuna on teistest parem. Kui me vaatleme näiteks sipelgaid nende tegemistes, kas me oskame öelda, kes neist on parim? Natuke aru pidades jõuame järeldusele, et nad on lihtsalt sipelgad. Kui me vaatleme krokodilli ja kaelkirjakut, kas me teame, kumb on parem? Natuke järele mõeldes jõuame selgusele, et neid ei ole võimalik võrrelda, sest puuduvad hindamise kriteeriumid ja me jõuame järeldusele, et nad on lihtsalt loomad. Kumb meile isiklikult rohkem sümpatiseerib, on juba maitseasi. Kui me vaatleme näiteks naislauljat ja meeskulturisti, siis kas neid on võimalik võrrelda? Jällegi taandub kõik isikliku sümpaatia või antipaatia tasandile. Lõpuks jõuame järeldusele, et John, Malle, Aadu, Ibragim, Ivan ja Joosep ja ka kõik teised on lihtsalt inimesed ja tegelikult ei ole ju vahet. Püüdmine ennast teistest paremana näidata, seda toonitada, tõestada, endale vastu rinda taguda on tegelikult teiste halvustamine. Kellele meeldib siis teistest halvem olla? Loomulikult pannakse see inimene teiste poolt varem või hiljem paika, või teeb seda elu ise. Seega on meil vaja endale teadvustada, et enda ja oma paremuse tõestamine on tühi vaimu kallal närimine ja mõttetu aja ja elujõu raiskamine.
Ilmselt ongi inimkonna kannatuste rajal käimise peamiseks põhjuseks oskamatus tunnetada ennast vaimolendina: igavesena ja oma olemuselt praktiliselt täiuslikuna. Inimese vaim asub kõikjal. Teadvustades ennast vaimolendina, hakkame mõistma, kuidas on võimalik selgeltnägemine, teise inimese tunnetamine kauge maa taha, ohu etteaimamine, mõtete lugemine ja paljud muud müstikaks tituleeritud sündmused. Lihtsamalt öeldes on kannatuste põhjuseks liigmaterialistlik maailmanägemine, oskamatus näha, mis on primaarne ja mis on sekundaarne. Looduses eksisteerib oma kindel seadusandlus, mille järgi areneb kogu universum. Kas me neid seadusi teame ja tunneme? Näiteks:
1. Põhjuse ja tagajärje seadus (põhjus eelneb alati tagajärjele; kõik mis teed, teed endale). Selle seaduse mittetundmine ei vabasta meid vastutusest oma tegude eest. Miks tormab enamik inimesi likvideerima tagajärge, süvenemata sündmuse olemusse, selle põhjustajasse? On vajalik endale teadvustada, et teadvustades endale põhjuse, saab lahkuda ka tagajärg.
2. Üldine magnetismi seadus (sarnane tõmbab sarnast). Kui ma olen vihane, siis tingimata kohtan ma teist vihast inimest. Kui ma olen õnnelik, siis hakkan ma ligi tõmbama õnnelikke inimesi. Kui ma olen haige, siis olen ma avatud ka teistele haigustele jne.
3. Kahekordistamise seadus (kõik mis teed, saad topelt tagasi).
Need ongi kolm põhilist arengut võimaldavat algstruktuuri, mida nimetatakse Kosmiliseks Seaduseks.
Suvaline meid ümbritsev energia on osakene Kosmilisest Vaimust ja omab teadvust. Järelikult on ta elusolend ja temaga on võimalik suhelda. Kindlasti on igaüks meist kohanud nn. veidrikke, kes suhtlevad asjadega, majavaimuga, lilledega, kunstiväärtusega, pilvega, vihmaga, tuulega, Maa hingega, ufodega jne. Inimene, kes ise veel selliseid asju kogenud ei ole, ütleb, et ta ei usu. Ja õigesti teeb. Miks?
Usk on inimese teadmiste ja elukogemuste tõlgendamise summa. Kuna igal inimesel on elust oma teadmised ja kogemused, siis on ka iga inimese usk erinev. Järelikult: niipalju kui on inimesi, on ka erinevaid uskusid. Kuna iga inimene areneb edasi, siis areneb edasi ka inimese usk. Siit järeldub, et usk on muutuv suurus. Siit saab ka tuletada sõja olemuse.
Sõda on oskamatus teise inimese usku aktsepteerida. See on teisele oma tõekspidamiste jõuga pealesurumine. Kõik tülid alates kahe inimese nääklemisest kuni globaalsõdadeni välja on oma olemuselt ususõjad. Sõdade rahumeelset lahendamist nimetatakse läbirääkimisteks. Miks just rääkimisteks? Läbirääkimised on asja, sündmuse, olukorra selgeks rääkimine. Selleks et selgeks rääkida, on vaja hakata rääkima. Selleks et rääkida, on vaja kuulajat. Selleks et kuulda, on vaja kuulata. Kuulamine on oskus panna ennast teise inimese olukorda. Meil ei ole võimalik teisest inimesest aru saada, kui me ei püüa ennast ette kujutada tema olukorda, kui ma ei küsi endalt, mis teeksin mina tema olukorras. Selleks et teise inimese olukorrast, käitumisest, teost aru saada, on vajalik temaga rääkida. Dialoog on olukord, kus kaks suhtlejat on kordamööda kuulaja rollis. Konflikti ainuke lahendamise moodus on astuda dialoogi. Teise inimese eest põgenemine, vaikimine, näo tegemine, nagu oleks kõik korras, teise mahalöömine või olematuks mõtlemine ei lahenda olukorda.
Räägin siin veel erinevatest elulistest arusaamadest. Näiteks mis on hea ja mis on halb. Ennekõike on need hinnangud. Kui üks inimene ütleb, et täna on hea ilm, siis ütleb ta tegelikult, et see ilm sobib tema tegevuse ja plaanidega.
Samas kõrval olev inimene võib sama ilma nimetada halvaks. Niimoodi tembeldatakse ka inimesed, nende teod, olukorrad, sündmused, loomad, putukad, mikroobid, taimed heaks ja halvaks.
Me kõik areneme. Arenemine tähendab õppimist. Minu arenemine tähendab minu õppimist. Teise isiku arenemine tähendab, et see teine isik õpib. Selleks et õppida, on vaja, mida õppida. Kõige olulisem on õppida armastama. Me kõik teame, et armastuseta elada ei saa. Lihtsalt armastada ehk tingimusteta armastada me veel ei oska. Selleks et osata, on vaja jällegi õppida. Õppimine aga on töö. Järelikult kõige tähtsam töö inimese jaoks on õppida tingimusteta armastama. Kas me suudame näiteks inimest, kelle me oleme eelnevalt tembeldanud halvaks, armastada? Kas me anname endale aru, et me samastasime inimese tema teoga? Kas te teate inimest, kes poleks mingil põhjusel püksi lasknud? Kas meil on õigus nimetada see inimene sitarattaks, pasa-Aaduks või teab kelleks veel? Kas te teate inimest, kes poleks teinud vigu? Miks meile üks inimene meeldib ja teine ei meeldi, kolmas on vastik, neljandat vihkan ja selle viienda lööks lausa maha?
Minu hinnang teise aadressil on ennekõike minu arusaam. Kui ma temast aru saaksin, siis poleks ju vaja hinnata. Teisele inimesele hinnangu andmine on oma vigade teises nägemine. Tuleb õppida enda käest küsima, mis oli selles inimeses minu jaoks häirivat, mida on minul sellest õppida?
Me oleme harjunud hea eest võitlema ja halva vastu võitlema. Igasugune võitlus aga on sõda. Kas sõjas võitjaid on? Sõjalist võitu võiks defineerida umbes nii: ”Tema kaotused on suuremad minu kaotustest”.
Me oleme harjunud head taga ajama ja halva eest ära jooksma. Me oleme harjunud teistele head tegema ja teisi halva eest kaitsma. Me lausa tormame teistele head tegema, tulemata selle peale, et küsida, et mis see hea siis tema jaoks on. Toon ühe lihtsa näite: kui ma oma tahtmises head teha lahendan ära oma lapse matemaatika ülesanded ja mida järjepidevamalt seda teen, mis on siis selle lõpptulemus? Lõpptulemus on see, et mu laps jääb matemaatikas lolliks. Kuna selles elus matemaatikata läbi ei saa, siis peab laps selle tagantjärele ikka ära õppima. Ma ei saa ju pidevalt tema kõrval olla ja valvata, millal tal seda matemaatikat jälle vaja läheb. Järelikult tegin ma oma lapsele tahtmisega head teha hoopis halba. Lõpptulemusena tegin kõige rohkem halba aga endale, sest see aeg, mis kulus lapse tööde ärategemiseks, on ju minu jaoks tuulde lastud aeg. Siit järeldus: elades teiste elu jääb enda elu elamata.
Kes on meie õpetaja? Mis on minu jaoks hea elu? Kuna elu on pidev armastuse õppimine, siis hea elu on tulemuslik armastuse õppimine. Minu hea elu on tegelikult minu enda poolt heaks elatud elu ehk minu poolt tehtud vigade analüüs ja nendest vigadest järelduste tegemine. Kui ma olen enda vea põhjusest aru saanud, siis ma seda viga enam ei korda. Siis on mu tee lahti juba uutele vigadele, mis jällegi ootavad parandamist. Mida kiirem ja põhjalikum see protsess on, seda õnnelikum on minu elu. Paraku on nii, et me oskame õppida halvast. Siit jällegi järeldus: halb on õpetaja, hea on äraõpitud halb.
Põgenedes halva eest, ajades taga head elu, põgeneme me tegelikult ära enda elu õppetundide eest. Lõpmatuseni aga pole seda suutnud veel keegi teha. Tulemuseks on halb elu. Halb elu on oma olemuselt suurte ja paljude probleemidega elu. Probleem kasvab suureks siis, kui me pole osanud teda lahendada, kui me pole aru saanud, mida see probleem meile õpetama tuli. Niikaua kuni me ei õpi enda käest küsima, miks see probleem just mulle tuli, ei saa me sellest probleemist ka vabaks. See probleem jääb minu probleemiks, mis kasvab ja kasvab, kuni ma teda ükskord märkan. Öeldakse: see magus sõna “vabadus”. Inimene on seda vabam, mida vabamaks ta laseb oma probleemid. Enda probleemide teadvustamine ja selgeksõppimine on aga kõige rängem töö. Samas ka kõige tulemuslikum töö. Probleemi rahvakeelne nimetus on stress.
Kas teise stressi on võimalik ära võtta? Kas on võimalik teise eest tema õppetundi ära õppida? Kas õpetaja teadmine on õpilase teadmine? Stress on eluliste teadmiste andja, Õpetaja. Õpilane saab oma õpetajalt ainult sel juhul teadmisi vastu võtta, kui ta tunnistab oma õpetajat. Kuni ta peab oma õpetajat endaks rumalamaks, halvemaks, kehvemaks ja teab milleks veel, on ta ise õpetaja jutu jaoks kurt. Selleks et oma probleemi lahendada, tuleb seda esmalt tunnistada, muidu pole, mida lahendada. Oleme kõik kuulnud sellist väljendit: õhus on tunda pinget. Just nimelt tunda. Pinget ju käega katsuda ei saa, õhus teda näha kah ei ole, ometi me aga tunnetame plahvatusohtlikku olukorda. Katsume ära aimata, kes kuidas reageerib, vaatleme teiste pingestatud kehasid, tuld pilduvaid silmi, jäigastunud poose. Tunneme, et kui üks pooltest lepitust otsima ei hakka, siis läheb madinaks. Millest tekib selline olukord? Miks nimetatakse sellist olukorda vastasseisuks (moodsamas kõnes opositsiooniks)? Miks rahvasuu ütleb: “targem annab järele”? Pinge on kahe erineva tõekspidamise vastasseis. Kui meile jõuab kohale, miks teise arusaam olukorrast just selline oli, kui me saame aru ka oma veast, siis pinge kaob. Seni kuni vähemalt üks pooltest oma viga ei tunnista, selle olemusse ei süvene, jääb püsima ka pinge. Pinge olematuks mõtlemine, teiste kaela veeretamine, unustamine on tühi ajaraiskamine. Seda võib vaadelda jaanalinnu efektina, kes pea liiva alla peidab, arvates, et teda siis ei nähta.
Öeldakse: “Ära tee!”. Seda ütlust on võimalik tõlgendada mitut moodi:
1. keeluna
2. soovitusena, hoiatusena.
Käskimine ja keelamine tekitavad teises automaatselt protesti. Tervikuna nimetatakse seda kamandamiseks, kamandamist omakorda võib vaadelda kui vägede juhtimist. Juhtimine on lükkamine-tõmbamine, ikka selles suunas, mida juht õigeks peab. Kellele meeldib olla lükata-tõmmata? Selline juht jääb varem või hiljem üksi, et ta oma vigadest järeldused teeks.
Soovitamisega käib kaasas oma elukogemuste lahtirääkimine teisele võimalike vigade prognoosimisega, jättes teisele vabaduse teha nii või naa. See on õpetaja rollis olemine. Tõeliselt väärtuslik õpetaja püüab samastuda oma õpilasega ehk püüab oma elukogemusi ja teadmisi lahti seletada õpilasele arusaadavas keeles. Selleks tuleb oma õpilast tundma õppida. Selleks et teist tundma õppida, vajame me aga, et teine meid usaldaks, ennast avaks. Paraku on just see kõige raskem ülesanne. Miks me ei usalda ennast ega teisi? Sellepärast et meile on nii palju haiget tehtud. Kes on siis ühele inimlapsele nii palju haiget teinud, et ta oma südame lukku on pannud ja ennast kellelegi avada ei julge? Hingehaavu, mis on valusamad kehalistest haavadest, saavad lüüa ainult need, kes on sellele hingele lähedal, kelle jaoks on see hing avatud. Nendeks isikuteks on lapsele tema kõige lähedasemad: ema ja isa. Laps, tulles siia ilma, armastab võrdselt nii ema kui isa. Laps on oma vanemate summa. Tehes lapse silmis maha ema või isa, hävitame me selles lapse hinge. Hakates lapsele tema isa või ema võrdlema, hävitame me samamoodi selle lapse hinge. Mustates lapse ema, mustame me samas kogu naissugu. Mustates lapse isa, mustame samas kogu meessugu. Olles sellises tegevuses, ei tule ju selle pealegi, et me ise oleme kah ühe selle soo esindaja, et meil on ka ju oma ema, isa, õde, vend, abikaasa, sõbrad ja tuttavad. Me ei tule selle pealegi, et sellise tegevusega hävitame endas olevat isa või ema. Ja peale sellist tegevust ei saa me aru, miks meil kergem ei hakanud. Rahvasuu ütleb: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.
Ühe inimese kiitmine on automaatselt teise inimese laitmine.
See on ohtlik sellepärast, et me paneme kaks inimest omavahel võistlema. Kas te teate inimest, kes tahaks olla teisest halvem? Teise inimese kiitmisega astume ise paratamatult provokaatori rolli. Millal teised selle ära jagavad, on vaid aja küsimus. Kas teate, mis on provokaatori palk? Teise kiitmine on üks manipuleerimise alamvorme. Manipuleerimine on püüd kavalusega teist panna tegema seda, mida mina tahan. Kas meile kavalad inimesed meeldivad? Kas te elaksite koos kavala inimesega? Järeldus: teise inimese kiitmine on teise inimese hävitamine. Teise inimese tunnustamine on teise inimese ülendamine. Tunnustades teist inimest, ei alanda me kolmandat inimest. Tunnustades teist inimest, ülendume ka ise. Tunnustamine on teise tehtud vea aus kättenäitamine, tehes seda nii, et teine saaks aru, et mitte tema ei olnud halb, vaid tema tegu oli halb. Halb tegu tuleneb alati oskamatusest, vigasest tegemisest. Kuna vead on parandatavad, siis järelikult on ka halvad teod parandatavad. Tegu kui sellist muuta ei saa, küll saab aga muuta oma suhtumist sellesse teosse. Tegelikult ei saa muuta ka oma suhtumist, sest suhtumine muutub ise, olenevalt sellest, kuidas me oleme endale selgeks teinud vea põhjuse ehk olemuse. Teise inimese tunnustamine annab talle jõudu tema vigade parandamiseks. Rahvasuu ütleb: parem karm tõde kui ilus vale.
Me oleme harjunud tarkust pidama suureks väärtuseks. Paraku elame vastandite maailmas. Tarkuse teine ots on rumalus. Me oleme harjunud intelligentsust pidama suureks väärtuseks. Intelligentsuse teine ots on lollus. Selleks et inimene oleks eriti väärtuslik, on hea, kui ta lõpetab ülikooli. Ülimalt väärtuslik on aga see inimene, kes on lõpetanud isegi mitu ülikooli. Kõik oleks justkui korras, aga midagi jääb nagu puudu. Puudu jääb nimelt elukool. Kui teil on elus tõelist abi vaja, kes on siis see, kes teile oma abistava käe sirutab? Kindlasti on see selline inimene, keda te justkui pole märganudki. Ta on tagasihoidlik omaette nohistaja, kes ei nõua teistelt midagi ega ole kunagi teistel jalus. Sellise inimese tunnete te alati ära. Tarkusega on sellised kummalised lood, et nad kipuvad olema teiste omad. Teiste teadmistega aga oma elu elada ei ole võimalik. Miks? Sest kui me pole seda tarkust endast läbi lasknud, tema olemust mõistnud, kas me saame teda siis enda tarbeks õigesti kasutada? Kuidas me teame, kui kaks tarka inimest omavahel vaidlevad, kummal õigus on? Kuidas me ennast tunneme tarkade inimeste seltskonnas? Kui tihti me peame kummardama ja ka tarka nägu tegema? Miks me oma südames soovime, et see komejant lõppeks, aga ometi seda sõnades väljendada ei julge? Sellepärast, et see on inimese tahtmine ennast võõraste sulgedega ehtida. Näiteks: minu onu on kuulus maalikunstnik; minu ema on advokaat ja isa Nobeli preemia laureaat. Üldse olen ma pärit suurest ja tuntud suguvõsast. See aga, et teine onu on põhjakäinud joodik ja õde hullumajas istub – seda teavad vaid vähesed. Tarkus välistab tunded.
Arukus on tarkuse ja tunnetuse tasakaalustatud koostöö.
Tunnetus elab südames, tarkus peas. Kõik inimese probleemid algavad sellest, et ta ei usu oma tundeid. Mis seda uskumist siis segab? Segajaks on tarkus. Kuna meie ümber on targutajaid palju, siis on ka erinevaid nõuandeid ühe ja sama probleemi lahendamiseks palju. Tulemuseks on üks suur segadus. Segadus on erinevate, tihti vastandlike tarkuste pimesi uskumine. Hiljem ütleb see inimene, et ma ju tundsin, aga ma ei uskunud oma tunnetust. Selle kohta ütleb rahvasuu: loll saab kirikus ka peksa.
Tunne on eluline teadmine, väärtus.
Kui inimene väidab, et ta enesetunne on halb, siis tegelikult ütleb ta sellega, et ta ei tunne ennast hästi. Ehk see halb, mis on minus, seda ma veel ei tunneta. Ehk selle halva olemus minu jaoks on veel lahti mõtestamata, ma ei tunne oma põhiolemust. Tegeldes oma halva eneses tunnetamisega, tunneme, et enesetunne ehk enese tundmine läheb järjest paremaks. Mida paremini ehk põhjalikumalt ennast tundma õpime, seda parem on enesetunne. Tarkus ja tunne on ühe terviku erinevad otsad. Tarkus on teiste teadmine, tunne on enda teadmine. Tarkus on nähtav, tunne on nähtamatu. Tarkus on killustatud, tunne on tervik. Tarkus on vorm, tunne on sisu. Tarkus on välismaailm, tunne on sisemaailm. Tarkust saab tõestada, tunnet tõestada ei saa. Tarkus on mees, tunne on naine ( paljudes võõrkeeltes on ära näidatud sõna sugu). Selleks et tunne saaks areneda, vajame tarkusi, see tähendab võõrast informatsiooni. Tarkus saab väärtuseks siis, kui oleme ta enda jaoks väärtustanud, s.t. läbi tunnetanud. Läbitunnetamine tähendab uue info sobitamist minu eelnevate teadmistega, nende nähtamatute sidemete otsimist. See on töö. Kui need sidemed on leitud, valdab inimest äratundmisrõõm. Äratundmisrõõmu nimetatakse õnneks. Niimoodi toimub inimese tunnetuse arenemine. Kindlasti on kõigil olnud selliseid hetki, kus sa tunned, et armastad kogu maailma.
Väärikus on kõige ja kõigi tunnustamine. Tunnustamine on teise tunnistamine sellisena, nagu ta on. Igas inimeses on midagi erilist, ainulaadset, ainult temale omast – püha. Me leiame selle, kui otsime. Kui me selle erilise teises oleme enda jaoks leidnud, siis saame aru, et ka tema on inimene. Meid valdab pühaduse tunne. Lapse jaoks kõige esimesed inimesed on tema ema ja isa. Ta ütleb tunnustavalt ja lihtsalt: minu ema ja minu isa. Te tunnete, et ta ütleb seda pühalikult ehk pühadusega hinges. Selleks et laps tunneks ennast väärikana, vajab ta, et tema ema ja isa oleksid väärikad. Väärikust hävitada ei ole võimalik, küll aga on võimalik seda peita. Toon jälle ühe lihtsa paralleelnäite: te kõnnite tänaval oma ilusa ja kalli mantliga. Väärtusliku mantliga. Teist sõidab mööda auto ja pritsib teie mantli pori täis. Mantel selle pori all on ju sama ilus, aga kasutada ei kõlba. Kes tegi vea? Viga oli mõlemapoolne. Üks pool eksis selles, et kasutas seda mantlit vales kohas, et ta ei uskunud oma tunnet, et just nii võib juhtuda ja teine tegi vea oma hoolimatusega. Ilmselt oskate te tuua palju näiteid, kus teise inimese nime poriga määritakse. Mis on inimese sellise tegevuse põhjuseks? Sellise tegevuse põhjuseks on inimese vajadus, et teda armastataks, et tema armastust vastu võetaks. Probleem on vaid selles, et me ei oska. Oskamist aga on võimalik õppida. Me arvame, aga me ei tea. Kui inimene võrdsustab need kaks mõistet, siis ta arvab, et ta teab. Inimene arvab, et kui ta on teistest parem, siis teda armastatakse rohkem. Ühel ilusal hetkel ta juba teab, et see nii on.
Üks moodus teistest parem olla on teise alandamine.
Selle asemel, et ise ülenduda, on tihti lihtsam teist alandada. Teise alandamine on ennekõike enda alandamine. Enda ja teiste alandamine on enda ja teiste hävitamine. Alandamise tööriistadeks on teiste nime poriga määrimine, kuulujuttude levitamine, satiir, kriitika, valetamine, varjamine, kadedus, õelus jne. Nende mõistete lahtimõtestamine jäägu lugeja enda avastamisrõõmuks.
Inimese üheks ohtlikumaks tegevuseks on teiste elu heakselamine.
Mida see tähendab? See tähendab, et me läheme oma head, mida peame armastuseks, teistele jõuga peale suruma. Et tunda ennast inimesena, vajame esmalt andmist. Kas me oskame aga anda? Anda nii, et teisel hea oleks? Rahvasuu ütleb: kui sa tahad õnnelikult elada, siis hoia ämm oma elust kaugel. Ämmade kohta on olemas palju hoiatavaid rahvatarkusi. Miks siis ämm nii kardetav on? Sellel lihtsal põhjusel, et ämm on oma lapse ema. Kes siis muretseb oma võsukese eest rohkem kui ta oma ema? Kes unistab oma lapse õnnelikust saatusest kõige enam? Jällegi ema. Tuleb välja, et oma emast ei saa ei üle ega ümber. Samamoodi pole võimalik oma ämmast saada ei üle ega ümber. Kui, siis ainult sidemete puruksrebimise hinnaga – sest teistmoodi ei oska.
Laps kasvab kodus. Lapse kodu on ennekõike tema ema. Elus on aga nii, et ühel ilusal päeval peab see linnuke pesast välja lendama laia maailma avastama. See periood, mil ta oli ema ja isa kaitse all, kus ta sai iseseisva elu alguseks kõik vajalikud algteadmised ja oskused, on pöördumatult läbi. Sellest momendist alates astub laps, kellest on saanud täiskasvanu, iseseisvasse ellu. Iseseisev elu tähendab ise oma eluga hakkama saamist, ilma tugedeta elu. See tähendab, et me vajame enda elu ise heaks elamist. Kuid teades, et see tugi on ikkagi olemas, saame sellest teadmisest jõudu oma teel kulgemiseks.
Kuhu läheb üks elu käest peksa saanud inimene kõigepealt? Eks ikka oma lapsepõlvemaadele, oma vanematekoju. Sinna, kust ta sai oma alguse. Seal on tal kõige lihtsam aeg maha võtta ja oma tegude või tegematajätmiste üle järele mõelda. Tema päevinäinud vana ja armas ema pakub talle lohutust, tema karm, aga samas ütlemata armas isa soovitab elutargalt veel proovida ja ühel ilusal päeval lendab see linnuke jälle pesast välja.
Ühel ilusal momendil astub laps abiellu. Abielu nimetatakse pühaks liiduks, kus mees ja naine lubavad teineteisele toeks ehk abiks olla. See on truudusevanne. Kas te olete kuulnud, et truudusevandes öeldakse, et kui ma ise hakkama ei saa, siis pakun sulle toeks ämma. Võib-olla oleks siis mõttekam hoopis ämmaga abielluda? Abielu üks ots on naine ja teine ots on mees. See tähendab, et kõik muud tegelased selles on liigsed, sealhulgas ka ämmad. Abielu saab õnnelik olla siis, kui mõlemad pooled on õnnelikud. See tähendab, et naine on naise rollis ja mees on mehe rollis.
Kellel on kõige lihtsam ligipääs sellesse pühasse liitu? Eks ikka ämmal. Kes tuleb kõige rohkem õpetama? Jällegi ämm. Kes tuleb kõige rohkem oma abi pakkuma? Jällegi ämm. Kes on kõige suurem muretseja? Kelle poolt on ämm ? Ennekõike oma võsukese poolt. Sellest momendist, kui ämm uksest sisse tuleb ja muudatusi tegema hakkab, algab perekonna hävitamine. Ämmad ei oska endale õpetusi jagades teadvustada, et kui tema lapsel tõelist abi vaja on, võtab laps temaga ise ühendust.
Jagades õpetusi ühele poolele, teist poolt ära kuulamata on tahtmine teist poolt hävitada. Hävitades ühe poole abielust, laguneb abielu tervikuna. Ja ikka hea eesmärgi nimel. Sellest momendist, kui tütar hakkab abielu elama ema näpunäidete järgi, paneb ta tegelikult mehe kõrvale oma ema. Kaksikliidust on saanud kolmikliit. See on sisuliselt mehele truuduse murdmine. Kas selleks ka eelnevalt mehe käest luba on küsitud, on juba iseasi. Põhimõtteliselt sama protsess toimub ka sõbrannade ja sõprade lülitamisel oma ellu. Sellise olukorra süvenemisel on kurvad tagajärjed. Kas põgeneb mees, selleks et üldse inimeseks jääda, kas lüüakse ämm luuaga uksest välja ja kui tütar ikka aru ei saa, siis ka tema takka järge, või rebib laps oma sidemed emaga puruks, selleks et abielu päästa. Laastamistöö missugune. Rahvasuu ütleb: selleks et ise elada, lase teistel elada.
Rääkisin nüüd inimese ühest võimalikust kodusest probleemist pikemalt sellepärast, et nii, nagu iga inimese maailm saab alguse temast, nii algab ka iga uus elatud päev peale inimese kodust.
Kodu on inimese jaoks ennekõike tema isiklik territoorium, kus ta saab olla nn. mina ise. Kodu on koht, kus tehakse päevasündmustest järeldused, suheldakse oma kõige lähematega, puhatakse ja kogutakse uut jõudu. Kõik kodust väljaspool asetsev on saanud endale nimeks välismaailm. Kodu hing on naine. Mees ehitab kodu, naine paneb selle kodu elama. See tähendab, et mees on vorm ja naine on sisu. Kindlasti olete kuulnud sellist väljendit nagu kodusoojus? Naise südames asub põhjatu armastuse allikas. Kui mehe ja naise suhted on korras või kui nad oskavad teineteist tunnustada sellistena, nagu nad on, siis on naise süda sellele kodule avatud ja tulemuseks on soe, hubane, armastav kodu. Kui mehe ja naise suhted on külmad ja nad on omavahel sõjajalul, siis on see kodu külm.
Enamik koduseid probleeme saavad alguse sellest, et nii mees kui naine ei tunne oma rolli. Ei teata, et naine on armastuse andja ja mees selle vastuvõtja. Mehe roll on naise armastuse tingimusteta vastuvõtmine ja materialiseerimine ning naisele tingimusteta tagasiandmine. Naise roll on armastuse tingimusteta andmine ja mehe poolt materialiseeritud armastuse tingimusteta vastuvõtmine. Naine, andes mehele armastuse, saab materiaalsuse. Mees, võttes naise armastuse, annab naisele materiaalsuse. Õppides teadlikult mehe ja naise rolli, saavad tasapisi ka kodused suhted korda. Tuleb teadvustada, et naise maailm on kodu ja mehe maailm on välismaailm. Välismaailmas tegutsemiseks vajab mees jõudu. Selle jõu saab mees aga kodust. Nii nagu kodu ja välismaailm moodustavad ühtse terviku, moodustab ka inimese tundemaailm ja ta keha ühtse terviku.
Naine on vaimse maailma looja, mees on materiaalse maailma looja. Mees käib tööl. Tööl käib ta sellepärast, et kindlustada oma perele eluks vajalik materiaalne heaolu. Ajast aega on materiaalne heaolu olnud meheks olemise üks esimesi tunnuseid. Materiaalne heaolu tuuakse koju välismaailmast. Nii nagu käidi ammustel aegadel pikkadel jahiretkedel, kulda otsimas, kauplemas, uusi maid avastamas, on see ka tänapäeval. Ainukene erinevus seisneb selles, et tänapäeva naised on hakanud kah tööl käima selleks, et raha teenida, karjääri teha, poliitikas osaleda jne.
Neid naisi, kes oskavad ka tööl naiseks jääda (loe: oma mehele), jääb järjest vähemaks. Põhjuseks tuuakse enamasti materiaalne kitsikus. Tegelikult on see naise tungimine mehe rolli, tahtmine mehele koht kätte näidata, demonstreerida, et ta on meestest sõltumatu jne. Sellel ajal, kui naine töötab, on tema mees sellest armastusest, mida ta on loodud materialiseerima, ilma. Mees ütleb lihtsalt: mul ei ole jõudu. Taolise mehe probleem on selles, et ta on lasknud endaga niimoodi teha.
Nii nagu ei ole mees loodud lapsi sünnitama ja kasvatama, ei ole loodud ka naine materiaalset maailma looma. See aga on kaasaja äärmusliku materiaalse maailmanägemise valus õppetund. Öelda ühele mehele, kui ta tööle tuleb, et kõik kodused probleemid tuleb koju jätta, on sama, mis nõuda, et ta jätaks oma südame koju padja alla. Kas pole naljakas? Meil on vajalik enesele teadvustada, et kõik probleemid, mis inimesel on, on temaga üks lahutamatu tervik. Kõikvõimalike nippide kasutamine selleks, et inimene saaks rahulikult ennast tööle pühendada, on mõttetu ja paljas aja ja vahendite raiskamine. Selleks et mehel oleks võimalik edukalt tööd teha, on esmalt tarvis kodused suhted korda teha. Loota selle peale, et kui ma palju raha koju toon, lahenevad kõik probleemid iseenesest, on vaid ilus unistus ja selleks ka jääb.
Keskendumine ja kontsentreerumine on ühe terviku erinevad otsad.
Keskendumine on mina-keskne vaatlemine ehk sündmuste vaatlemine sellelt tasapinnalt, mida mina tunnen läbi ja lõhki. See on uue ehk tundmatu vaatlemine olemasoleva teadmise ehk hinge baasilt. Liites uue teadmise vanaga, uueneb vana teadmine – toimub täiustumine. Niimoodi toimub selginemine ehk teadvustamine, et see on just nii, mitte teistmoodi. Kuni teadmine on kristallselge, puhas, läbipaistev.

Kontsentreerumine on mina-väline vaatlemine. Kõik, mis toimub minust väljaspool, on mulle tundmatu. Kui vaadelda sündmusi sellelt platvormilt/mättalt, mida ma ei tunne, ei oska tunnetada, ilma tunneteta ehk tundmatuid tegureid on liiga palju, et asja olemusele pihta saada, tekib suur segadus. Kontsentreerumine on tahtmine palju ja korraga ehk kiiresti saada. See on saamahimu, armastuse jõuga võtmine. Probleem on selles, et armastus läheb jõu eest ära. Aju on mõtlemise aparaat, arvutusmasin, mis saab tegelda korraga ainult ühe mõtte läbiraalimisega. Ta allub inimese hinge korraldusele. Kontsentreerumise tulemusena antakse masinale, mis ei ole selleks ette nähtud, korraga mitu erinevat, tihti vastandlikku ülesannet. Tulemuseks on selle masina läbipõlemine. Kas teate inimest, kes on suuteline kuulama kahte inimest samaaegselt? Kas teate inimest, kes on suuteline mõtlema kahte mõtet korraga?
(värviline illustratsioon lk.166)
Metafüüsika on füüsiliste objektide keskendunud vaatlemine ehk tunnetuslik vaatlus, mis areneb mina-keskselt ehk olemusest, keskusest väljapoole. Ta uurib sündmuste põhjusi ja küsib: miks?
Füüsika uurib ja vaatleb objekte ja protsesse suunaga väljastpoolt sisu (tuuma) poole. Ta küsib: kuidas? See on asjade ja sündmuste väline vaatlus. Kas saab öelda, mis on maja sees, kui sa pole sinna sisenenud. Kas saab siis seda maja tunda, tunnetada? Kas saab seda maja õieti kasutada, kui ei teata tema otstarvet? Füüsikud kasutavad selleks, et seda maja kasutusele võtta, katse-eksituse meetodit. Proovitakse nii- ja naamoodi. Taotakse endale vastu rinda ja deklareeritakse: “Meie teame…”. Teavad küll, aga ei tunne. Kui ei tunne, ei näe, kui ei ole teaduslikult tõestatud, siis ei ole asjal väärtust. Ometi teadsid filosoofid aine elementaarosakestest ammu enne mikroskoobi leiutamist.
Kui sa ei oska keskenduda, siis
vaatad, aga ei näe;
kuulad, aga ei kuule;
mõtled, aga kohale ei jõua;
katsud (kompad), aga ei tunne;
nuusutad, aga ei taju;
maitsed, aga aru ei saa.

Idee on uus arenguimpulss. Öeldakse, et ta püüdis idee õhust kinni. Kui täpsem olla, siis saadakse idee Universaalselt Vaimult. Inimene, kes on päeva, päevi, nädalaid, kuid või kes teab kui kaua pingeliselt ehk kontsentreerunult otsinud oma probleemile lahendust, saab selle äkki kas kalal olles, metsas hulkudes, meres lesides ehk sellel momendil, kui ta on ennast lõdvaks lasknud, endasse sukeldunud, keskendunud, looduse elurütmiga üheks saanud. Keskendumisel hakkab probleem justkui imeväel ise lahenema, selginema, sest me usaldame seda mõtet, mis meil peas on ja laseme tal vabalt liuelda. Keskendunult probleemi keskel olles suudame me eristada olulist ebaolulisest. Tulemuseks on suur tulemus väikese vaevaga. Miks makstakse ideede eest hingehinda? Sellel lihtsal põhjusel, et ideid on vähe ja vähe on neid sellepärast, et me ei oska keskenduda. Kas teate oma tutvusringkonnas nn. ideede generaatorit? Mille poolest erineb see inimene teistest? Uus idee saadakse ka sel juhul, kui kõik katsetused on ebaõnnestunud ja saadetakse kogu krempel metsa. Mets võtab selle muidugi tänuga vastu ja saadab sulle tänutäheks idee vastu. Ole ainult mees ja püüa kinni!
Võim tuleneb “Üldisest magnetismi seadusest” . Sellele Looja süsteemist ei ole minu andmetel veel keegi aru saanud ja ilmselt jääbki see Looja enda saladuseks. Sellesse on kätketud elujõud. Kõik, mis on olemas, sisaldab endas võimu. Võimu sisaldumisega kõigis struktuurides on garanteeritud nende õigus elule, nende võrdväärne osalemine evolutsiooniprotsessis. Nii nagu inimene omab võimu, omavad võimu ka raha, asjad, taimed, loomad, mikroobid, bakterid, hirmud – lühidalt kõik, mis on olemas. Võimuga nagu kokkulaulatatult käib kaasas vastutustunne. Vastutustunne on vastutuse tundmine. Vastutuse mittetundmine nagu maistegi seaduste mittetundmine ei vabasta meid tagajärgedest. Võimu kasutamist samal ajal vastutusest kõrvale hiilimisega nimetatakse võimu kuritarvitamiseks. Võimu kuritarvitamisega on meil kokkupuuteid pea igal sammul. Võim on vastastikune sõltuvus. Näiteks kui meil on auto, siis on auto meist sõltuv selle tõttu, et see energia, mis on auto materjalide loomise jaoks looduse poolt kulutatud, on meie käsutuses, meie teenistuses. Meie aga oleme sellest autost sõltuvuses, sest meil on vaja teda hooldada, valvata, tema pärast raha kulutada. Samas loobudes autost, saame me auto võimu alt vabaks, aga anname ennast kas ühiskondliku transpordi võimu alla või autot omava naabrimehe võimu alla vm. Seega on iga meie tegevus seotud võimuga. Öeldakse: see magus sõna “vabadus”. Inimene on seda vabam, mida rohkem ta õpib tunnetama oma tegelikke vajadusi. Kui meil on näiteks asju rohkem, kui me tegelikult vajame, siis satume me nende liigsete asjade võimu alla, sest meie energia ja aeg kulub nende asjade eest hoolitsemiseks. Tahtmine naabrit, sõpra, tuttavat üle trumbata kallite ja ilusate asjadega on tegelikult hirm, et mind ei armastata, kui ma ei ole nendega vähemalt samal materiaalsel tasandil. See tekitab tormijooksu rahale ja saades ükskord selle ihaldatud rikkuse kätte, siis tõdetakse, et hing ei ole rahul. Seda armastust, mida oodati, ei tulnud. Inimene lootis raha kaudu ülendatud saada, sai aga alandatuse. Kui sellest valusast õppetunnist järeldust ei tehtud, siis tõstetakse latt kõrgemale. Järgmine kannatuste tasand on kuulsus. Kuulus inimene on sõltuv oma austajatest, samas ka vihavaenlastest. Kas need austajad ka tegelikult seda kuulsust armastavad, või tahavad nad selle kuulsuse tähesärast osa saada, on juba iseküsimus.
Sellest momendist alates, kui inimene samastab ennast materiaalse kehaga, hakkab ta eitama oma vaimsust. Kuna vaimne energia on armastuseenergia, siis isoleerib ta ennast ise armastusest ära. Seni kui inimene peab tarkust väärtuseks, isoleerib ta ennast arukusest ära. Niikaua, kui ta usub pimesi teisi, puudub tal eneseusk. Kuni ta loodab, et teised ta elu paremaks teevad, veereb ta elu allamäge.
Lühidalt on edu saladus kõigi oma tegemiste armastusega (hingega) tegemine.

Kirjutatud kevadel 2001

Artiklite kogumik täies mahus on saadaval:
www.aigarsade.com

Be Sociable, Share!
Aigar Säde

Mitu korda vaadatud:
Sõnade arv: 6222

Kõik artiklid sellelt autorilt

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga