Enesekindlusest hakkab kõik!

Autor: Kohtingu Abi

Ma ütlen Sulle, kõik saab alguse enesekindlusest. Kui tunned end enesekindlana, võid liigutada mägesid. Samuti ei ole sul võimalik ebaõnnestuda! Just nimelt! Sul ei ole võimalik ebaõnnestuda, sest enesekindel mees ei võta ebaõnnestumist kui negatiivse juhtumina. Pole olemas ebaõnnestumist! On vaid kogemused, mida igal sammul eluteelt üles korjame.

Päevast päeva kohtume erinevate inimestega. Mõni persoon lihtsalt jääb silma oma julgete sõnavõttude ja värvika isiksusega. Mõnele on see anne justkui kaasa sündinud.

Tooksin ühe näite siia juurde antud olukorda illustreerima. Mängisin mõned päevad tagasi pokkerit. Laua taga oli mängijaid 6-7. Üsnagi pingeline aura valitses mängulauda. Suuresti kindlasti tänu sellele, et mängijad olid omavahel võõrad. Kuid täiesti haudvaikus meid ei ümbritsenud. laua otsas istus laia naeratusega vene rahvusest mees, kes muudkui seletas. Isegi siis kui ta oma kaardid maha viskas, oli tal alati midagi öelda. Ta tegi nalja, nokkis sõbralikult teiste mängijate kallal ning oli üleüldiselt suure suuvärgiga. See tüüp lausa pakatas enesekindlusest. Ta ei hoolinud hektekski, mida teised mängijad tema seletamisest arvata võiksid. Ta ei hoolinud.

Kindlasti oled ise tundnud seltskonnas viibides tunnet, et justkui tahaks midagi öelda, kuid seejärel pidurdad end, kuna kardad, et jätad teiste silmis endast rumala mulje. See tunne on eriti kerge tekkima siis kui seltskond, milles viibid, koosneb inimestest, kellega sa väga hea tuttav ei ole.

Üldjuhul ei pööra keegi erilist tähelepanu sinu jutu sisule! Tähelepanu pööratakse sinu olekule, kehakeelele ning hääletoonile kordades rohkem, kui sinu jutu sisule.

Siit ka harjutus number üks: Ole seltskonnas silmapaistev!

Võta julgelt sõna seltskondades. Näita ennast. Mida rohkem suures seltskonnas oma suud lahti teed, seda kergemaks see läheb. Saad väga hästi seda oskust erinevate inimeste peal harjutada. Kui näed, et sinu lähedal leiab aset diskussioon mitte just kõige isiklikumate teemade üle, siis mine poeta ka sõna sekka. Eriti lihtne on seda teha mõne asjakohase küsimuse esitamisega. Sellega annad teisele võimaluse oma teadmisi sulle näidata.

Harjutamine teeb meistriks. Eks esimesed katsetused ole kõige raskemad. Kuid ma kinnitan Sulle, et peale mõningat üritust, muutub see kõik palju lihtsamaks. Sa märkad kuivõrd sõbralikud ja avatud inimesed Sind ümbritsevad. Usu mind, kui suudad selle teada tuntud kohmetu ning ebamugava avanguga lagedale tulla, rajab vestlus oma edasise raja ise. Justkui kui jõgi, kes endale kallaste arvelt teed murrab.

Nagu Sa kindlasti tähele oled pannud, on tüüpiline eestlane üsnagi introvertne isiksus. Mina olen leidnud, et pealtnäha oleme küll enessesse tõmbunud, kuid kui juba kord avaneme, siis siiralt ning täielikult.

Ma ise üritan igal võimalusel astuda interaktsiooni erinevate võõraste inimestega. Näiteks kui pubis suitsu lähen tegema. Üldjuhul ei ole ma ainuke, kes seal viibib. Vestlust alustan avanguga, mille puhul tean, et meil mõlemal on oma sõna sekka öelda. (kui suitsuruumis viibib peale minu üks inimene). Näiteks „Siin on selline suitsuvine üleval, et ma ei peagi vist suitsu ette panema.” Kui ta naeratab, on luba antud ning või üritada vestlust edasi aretada. Kui ta ükskõikselt midagi mõmiseb, peaksin ikkagi edasi proovida. (võimalik, et tal on virisemise tuju, mille puhul asetun ka ise samale lainele ja virisen temaga koos.)

See on üllatav, kui kiirelt eestlased avanevad. Seda kindlasti ka sellepärast, et üldjuhul ei ole keskmine eestlane eriti harjunud, et täiesti võõras talle läheneb ning temaga vestlema hakkab, ilma, et tal mingit omakasu mängus ei oleks. Kui sa näitad inimesele siiralt, et Sa tõesti tunned huvi selle vastu, mis tal öelda on, siis ta vestleb sinuga suurima hea meelega.

Harjutus number kaks: Hakka end veenma!

Minu soovitus Sulle oleks hakata kasutama enese veenmise tehnikat. Pean tõdema, et ka ise suhtusin alguses sellesse skeptiliselt, kuid paraku pean tunnistama, et enese regulaarne veenmine on mind minu tegemistes märkimisväärselt aidanud.

Kui Sul on endale mingisugune siht või eesmärk seatud, siis alustagi oma päeva motivatsiooni süstiva enese julgustamisega.

„Täna õhtuks olen ma jälle sammukese oma eesmärgile lähemal!”

„Ma olen keegi, keda tasub tunda!”

„Ma olen Mina ning Ma väärin respekti!”

Pane oma mõte tööle ning figureeri enda jaoks oma motivatsiooni süstiv julgustus! Kirjuta see lause üles. Hakka iga hommik endale seda korrutama. Tee seda ka õhtul. Tee seda igal vabal hetkel. Usu mind see tõesti töötab. Sa suudad mõjutada oma mõtlemismustreid, kui Sa selleks vaeva oled valmis nägema.

See kõik on Sinu enda teha! Tähtis on järjepidevus. Tulemused ei tule mõne päevaga.

Soovitaksin harjutada seda tehnikat peegli ees.

Harjutus number kolm: Ära võta kriitikat isiklikult!

Enne kui harjutusest lähemalt räägin, jutustan sulle natuke enesehinnangu olemusest ja juurtest.

Inimesed, kell napib enesekindlust on üldjuhul üsnagi madala enesehinnanguga. Madala enesehinnanguga inimene võtab ka üldjuhul kriitilisi märkusi rohkem hinge. Siin seisnebki raske moment. Nimelt kujuneb meie enesehinnang suuresti juba varajases lapsepõlves.

Ka juba esimesed eluaastad omavad äärmiselt suurt rolli. Kõik last ümbritsev: vanemad, sõbrad, keskkond omavad äärmiselt suurt rolli inimese enesehinnangu kujunemisel. Vanemate tülitsemine, lahutamine, oma lapse peale karjumine- kõik need faktorid jätavad sügava jälje.

Seega ei saa öelda kellegile: „Võta end kokku! Ära ole nii hale. Ole ikka õige mees!” jne. Enesehinnangu tõstmine ei ole vaid puhtalt iseenda kättevõtmise asi. Liiga palju teisi faktoreid mängivad siin rolli.

Ma oskan sellest rääkida, kuna ka mul tuli lapsepõlves puutuda kokku vanemate pideva tülitsemisega, mis lõpuks viis lahutuseni. Eks see ole ka mulle mingil määral jälje jätnud. Kindlasti oleksin ma teine mees, kui minu vanemad oleksid veel koos.

Nüüd aga tagasi harjutuse juurde. Kui keegi Su pihta teravat kriitikat loobib, siis enne kui enda enesehinnangu kallale asud, analüüsi natuke kritiseerijat.

Ürita jõuda järeldusele, kas oli reaalne õigustus kritiseerijal sinu pihta teravaid sõnu loopida? Mida üritas ta sellega saavutada? Kas kritiseerimine ei ole tema enda kaitserefleks? Kas ta loobib kriitikat, kuna tunneb end ise ebakindla ning ohustatuna? Kas kritiseerija eesmärk oligi üldse sind kui isiksust kritiseerida?

Sääraseid analüüsivaid küsimusi saaks formuleerida veel mitmeid. Idee on aga järgmine: sa leiad, et kriitikaga seondub veel hulgaliselt faktoreid, mis ei ole absoluutselt sinuga seotud. Seega puudub vajadus kriitika muutumiseks sinu kinnisideeks, mis ei lase sul õhtuti magada.

Üldjuhul on kritiseerijateks inimesed, kel on endaga üsnagi palju raskusi. Pane see endale kõrva taha! J Tunne neile pigem kaasa.

Harjutus number neli: Leia endale usaldusisik!

Enesekindluse tõstmise üheks nurgakiviks on endale usaldusisiku leidmine. Inimene, kellega saad tõepoolest kõike jagada. Selleks võiks olla tõeliselt hea ning ustav semu, mõni perekonnaliige või ka psühholoog.

Äärmiselt tähtis on omada usaldusisikut, kellega sul oleks võimalus oma muredest/ mõtetest koheselt rääkida. (enne kui need negatiivsete mõttemustritena settima hakkavad). Kahekesi mõeldes tunduvad probleemid hoopis tühisemad ning kergemini lahendatavad.

„Iga inimene, kes puutub kokku millegi uuega elus, tunneb hirmu. Ometi on nii palju neid, kes hirmust hoolimata lähevad ja tegutsevad. Seega ei jää meil muud üle, kui järeldada, et hirm ei ole probleem!” (S. Jeffers „Feel the fear and do it anyway!” 1987)

Mida ma võiks lõpetuseks öelda? Enda enesekindluse (ning seejuures ka enesehinnangu) tõstmiseks tuleb Sul tegutsema hakata. Kasuta neid harjutusi, mis ma Sinu jaoks siin artiklis välja tõin.

Be Sociable, Share!

Mitu korda vaadatud:
Sõnade arv: 1279

Kõik artiklid sellelt autorilt

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga